Hoolimata skeptikute manitsustest astus 20-aastane Allan-Kris Malleus 4. juuli õhtupoolikul Emajõe lähtes vette, et omal jõul 100 kilomeetrit jõe teise otsa ujuda. Kahtlejatel tuli seekord alla vanduda.
Ujuja Allan-Kris Malleus alistas Emajõe otsast lõpuni
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Malleuse sõnul oli kahtlejaid palju. Varem on sama katset üritanud mitu inimest, kuid teekond on jäänud ikka pooleli. Nüüdseks on noormees aga tõepoolest esimesena suutnud Emajõe algusest lõpuni ujuda.
«Suck it up!» («Saite nüüd!») ütleb Malleus edasi skeptikutele, kes ennustasid talle ebaedu.
Raskusi trotsides
Kuigi noore mehe nägu reetis 36 järjest ärkvel oldud tundi, kinnitas ujuja vahetult pärast edukat lõpetamist, et emotsioonid on laes. Füüsiliselt oli ta rohkem kurnatud. «Nagu rekka alla oleks jäänud,» kirjeldas Malleus.
Ta ütles, et plaanis oli ärgata kaks tundi enne starti ehk alles kell kaks päeval, kuid ärevus ajas juba seitsme paiku hommikul une minema. See tegi ujumise veidi raskemaks. Peale väsimuse tuli tal vees võidelda ka vanade traumadega. «Õlg hakkas haiget tegema ja põlv ka,» täpsustas ta.
Toituda sai Malleus teekonna vältel vaid vedelikest ja geelidest, tahket toitu sellal endale lubada ei saanud. Glükoosirikaste geelide magus maitse jäi aga suhu veel pärast veest välja ronimist. «Lõpus läks päris vastikuks,» tunnistas Malleus ja lisas, et ujumise ajal nälga geelid siiski tunda ei lasknud.
Malleusega sõitis terve tee kaasa paadiseltskond. Kapten Lauri Kummeli sõnul visati laeva külge kinnitatud joogipudel vette iga 15 minuti järel.
«Ujuja keeldus isegi paadist kinni võtmast,» rääkis Kummel. Vees paigal ulpides saab küll puhata, kuid Malleuse soov oli võimalikult vähe seista ja pidevalt edasi liikuda, sest paigale a võib motivatsioon kahaneda.
Kapteni hooleks oli jälgida sõidu ajal eelkõige ujuja ohutust, näiteks et Malleusel poleks ees kalavõrke, ja anda mööduvatele paatidele märku, et ujuja on vees.
«Öösel oli palju paksu udu, ka taskulambiga oli nähtavus kehv,» rääkis Kummel. Pimedas kinnitati Malleuse paremaks märkamiseks kalipso varruka ja sääre külge neoonpulgad. «Nagu väike jaaniussike oli vees,» naeris Kummel.
Ehkki saatjad püüdsid igati ujuja ohutust ja heaolu tagada, ei saanud nad suurt midagi teha, kui öö saabudes läks jahedamaks. Ujumise intensiivsus polnud piisav, et hoida keha pärast päikese loojumist jätkuvalt soojas.
«Minu lootus oli, et hommikul, kui päike välja tuleb, saab kehatemperatuuri jälle korda, aga ei saanud,» lausus Malleus. Et ka päevane intensiivne päike ei aidanud ujujal end korralikult üles soojendada, pidi ta ööst peale vees külmetama. «Teekonna teises pooles kasvas natuke ujumise intensiivsus, see hoidis keha soojas, aga ikkagi oli külm olla,» tunnistas ta.
Emajõgi sai tuttavaks
Malleuse sõnul oli ujudes märgata vee kvaliteedi muutust – just jõe esimene pool oli tunduvalt räpasem. «Palju surnud kalu, vahepeal sain vastu nägu ka,» ütles ta naeruga. Kui ta oli jõudnud linnast läbi, muutus vesi kaugemal üha puhtamaks ja selgemaks.
Ujudes sai Malleusele selgeks, et vool teda lõpuni ei aita. «Mainiks ära, et vool Emajões on täiesti ülehinnatud,» muigas ta. Malleus ei nõustu väitega, et voolu kiirus on 3,7 kilomeetrit tunnis. Tema hinnangul võib see nii olla küll esimesed 20 kilomeetrit, kuid juba pärast seda hakkab kiirus tugevasti vähenema. «Teise poole pidin täiesti omal jõul ujuma,» nentis ta.
Kogu Emajõe läbimine võttis arvatust vähem aega, kuigi teist poolt ujus noormees kavatsetust tund aega kauem. Plaanitud aega lühendas seegi, et Varnjasse ujumise asemel lõpetas Malleus Praagal, mis tähendas umbes viis kilomeetrit lühemat teekonda, kuid siiski Emajõe lõpuni ujumist.
Varnjasse tahtis ta esialgu ujuda seetõttu, et sinna saab autodega otse ligi. «Eks see distants kujunes päris raskeks ja Varnjasse lisaks ujuda oleks päris ränk olnud,» tunnistas Malleus. Tema sõnul piisas täiesti sellest, et Emajõgi sai otsast lõpuni läbi ujutud. Selleks kulus tal ligi 25 tundi.
Vähiliidu toetuseks
Malleuse sõnul oli ettevõtmise peamine põhjus eneseteostus: panna end proovile nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Selle kõrval nägi ta võimalust abistada Eesti Vähiliitu.
«Kuna mul on lähedane inimene vähihaige, otsustasin pöörduda vähiliidu poole,» selgitas ta. Malleus kutsub inimesi üles annetama vähiliidule, et toetada nende ennetustegevust ja patsientide heaolu.