Nukitsamees kohaneb linnaelus raskesti

Nukitsamees (Ago Anderson) ja Iti (Merle Palmiste) ei ole pelgalt koostööpartnerid kinnisvara alal. Neid ühendavad palju palavamad suhted juba lapsepõlvest saati.

FOTO: Kristjan Teedema

«Nukitsamees 2» pole seesama Oskar Lutsu headuse usku lastejutt. Urmas Vadi on näidendi kirjutamisel saanud algtõuke Lutsu raamatust, kuid «Nukitsamees 2» portreteerib väga tänapäevaseid hetki ja karaktereid.

Tegelaste taust on pärit 1920. aastal ilmunud lastejutust, kuid lavastus pakub välja ühe võimaluse lõpututest.

Iti (Merle Palmiste) on edukas ja hästi säilinud ärinaine, Kusti (Raivo E. Tamm) peost suhu elav õnneotsija ning Nuki (Ago Anderson) ikka veel linnaeluga kohanev, püüdlik, kuid metsik mees.

Akendest tungib sisse suvi

Emajõe Suveteater on visionääri ja lavastaja Andres Dvinjaninovi eestvedamisel leidnud vahepeal ununenud koha, milleks on kammivabriku klubihoone Teguri tänavas.

Suveteater on kolinud tubasemasse vormi, kuid klubiakendest tungib siiski sisse suve. Kunstnik Kristina Lõuk on kasutanud saali suuri aknaid metsa kujutamiseks ning lavategevus käib ka saaliga külgnevates ruumides.

Loodetavasti saab ruum, mis pole spetsiaalselt teatrile loodud, järgmiste etendustega lavastusele rohkem koduseks. Esietendusel kostsid teatri köögipoole helid publiku sekka ja tõmbasid endale pisut ebavajalikku tähelepanu.

Emajõe Suveteatri Nukitsamehe tõlgenduses on huumorivint korralikult üle keeratud. Naljad ja juhtumised mõjuvad kohati piinlikultki. Tundub aga, et selline rämekoomilisus ongi seekordne püüe.

Juba lavastuse pealkiri «Nukitsamees 2» ei viita vaimulodevusele, vaid lõpututele järgedele nii raamatu- kui ka filmiturul ja kunagise edu peal liugu laskmise temaatikale. Lavastus käsitleb edukultusele rõhku panevat maailmapilti.

Karjäärinaine Iti, kes on mitmekordselt pärjatud aasta maakleriks, ja Kusti, kes küll tööd ei viitsi teha, kuid hüvesid tahab ikkagi, on linnaelu ja -melu nautivad õde-venda. Nuki, kelle Iti oma seljas kandes metsast päästis, end linnas niisama mugavalt ei tunne.

Metsast pagendatud Vanamoor (Peeter Volkonski), Mõhk (Indrek Taalmaa) ja Tölpa (Riho Kütsar) on endile sobiva elulahenduse leidnud.

Vanamoor vaatab hommikust õhtuni seebikaid ja unistab televisiooni pääsemisest, Mõhk ja Tölpa on isehakanud parkimiskontrolörid, kes oma võimuiha niiviisi rahuldada suudavad. Nuki aga õhkab Iti järele ja triivib nukra pilguga mööda firmapidusid, tenniseväljakuid ning lõpuks ka telestuudioid.

Lihtsustunud lugu

Urmas Vadi on näitekirjanikuna tuntud ootamatute puäntide loojana. «Nukitsamees 2» lõpplahendus jääb tema eelmiste näidendite kõrval pisut kahvatuks.

Lutsu teose Nuki vabanes oma sarvedest headuse ja armastuse harmoonilisse sfääri sattudes, kuid linnas elava Nuki sarved kasvasid küllaltki seletamatul kombel tagasi.

Nukitsate põhjendamatu tagasitulek kaotab teoses ühe olulise pöördekoha, mistõttu lugu mõjub lihtsakoeliselt. Lavastus lõpeb aga motiiviga «Tagasi loodusesse!». Iti paljastab oma saladuse ja tänu Nuki sarvede toodud viie-minuti-kuulsusele on mees naisele vastuvõetav ning Iti ja Nuki põgenevad tagasi metsa rüppe.

Lavastuse «Nukitsamees 2» trupi moodustavad suurepärase koomikusoonega näitlejad.

Ago Andersonil, Raivo E. Tammel ja Peeter Volkonskil tasub vaid lavale astuda ja publikule silma heita, kui juba rõkatakse naerda. Hea parodistina tõestas end ka Maria Soomets, kes kehastab nii automehaanikut kui ka Maire Aunastet.

Iseenesest on kõlavad naljad labased, mängivad aga kaasa kujutletava lihtsakoelise ja moraalilageda maailma loomisel.

Situatsioonides käsitletakse stereotüüpseid olukordi: «Nukitsamees 2» näitab netikommentaatorite, sotsiaalmeedias käratsevate, iga hinna eest prominentide hulka ihkavate inimeste hingeelu.

Kokkuvõttes ei paku «Nukitsamees 2» vettpidavaid vastuseid. Selle suvelavastuse publik saab ise mõtiskleda, mis sai nende lapsepõlve Itidest, Nukidest, Kustidest ja Vanamooridest.

Tagasi üles