Laupäeva õhtu. Vihma ei saja, päike paistab. Tartu servas tegutseva lodjakoja juurde koguneb sadu huvilisi, kellest paljud saavad enda rõivastele tugeva tõrvalõhna. Seda hõngub uue laeva parrastelt.
Turm liigub nõtkelt kui suur madu
8. juuni 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõik soovijad võivad paadipõhjakujulise katusega laevaehituskojast läbi astuda. Ja leidub ka neid, kes käe vastu parrast panevad. Käsi saab mõistagi mõnusalt tõrvaseks.
Esialgu ei ole muinasaja piltidelt tuttava kujuga laeval veel nime. Lodjakoja varjualuse katusel peab kümmekond laevaehitajat nõu, mida umbes 500 nimepakkumise hulgast – paljud neist korduvad – välja valida. Lõpuks langeb otsus mehiselt kõlavale nimele Turm.
Lodjakoja ette kaldale maha pandud slipi kõrval uudistajad ning kaugemal kaldal seisjad seda veel ei tea.
Paljud neist isegi ei näe, kuidas üle 30 kätepaari haarab köitest ja teeb Eero Pärgmäe juhtimisel kõigepealt proovitõste. Ei näe, ent kuulevad küll, sest kogu tegevus paiskub valjuhäälditest Emajõe kohale.
Mehed punnitavad
Tõstjate hulgas on abilinnapea Margus Hanson, kes oli enne tõrvase laeva kõrvale asumist ümber riietunud, veel enne aga sõnavõtus meenutanud, kuidas lodjaseltsi mehed tulid aasta tagasi küsima linna toetust ja said selle Jõmmu edu tõttu kõhklematult.
Nüüd punnitab abilinnapea nelja torupilli saatel 2,5-tonnist laeva pukkidelt slipile.
«Kolm-neli, tõstame!» kamandab Eero Pärgmäe.
«Haa!» karjuvad mehed jõupingutuse kergendamiseks kaasa. See kõlab nagu sünnitusvaludes naiste koor.
Esimene tõste läheb edukalt. Järgmine samuti, ja veel, ja veel. Juba on 12,6 meetri pikkune ning 3,4 meetri laiune alus veepiirile jõudnud.
Pealtvaatajad plaksutavad rõõmsalt, vilistavad ja hõiskavad. Laev libiseb vette. Kell on 19.43 – peaaegu täpselt nagu kavandatud.
Kui muinasaegsetel eeskujudel valminud viikingilaev on esimeselt paarisajameetriselt sõidult slipi kõrvale tagasi jõudnud, algab nimepanek. Selleks on toodud laevanina juurde toober, millesse kõik soovijad võivad Emajõest kopsikuga vett tõsta.
Nimepanek
Nimi saab teatavaks siis, kui ühe peamise laevameistri Mart Verniku kolme ja poole aastane häbelik tütar Kertu on isa süles läigatanud toobrist vastu parrast kopsikutäie vett. Nime lauajupil lööb kahe naelaga parda külge Emajõe Lodjaseltsi juhatuse esimees Priit Jagomägi. Kõik võivad lugeda – Turm.
Nagu pärast selgub, on Turmi teistele välja valida pakkunud Ilmar Tamm, lodjaseltsi asutajaliige.
«Lihtsalt juhtus niisugune rumal lugu, et nimi tuli oma pundi liikmelt,» kommenteerib ta õlut kraanist keerates. «Teine minu pakutud nimi Suur Madu meeldis mulle rohkem, aga hääletati tuimalt maha. See laev meenutab ju suurt madu – sama moodi väga ilus, sihvakas ja kiire.»
Nime Turm mõtte andis talle Mika Waltari romaan «Turms, surematu». «Ilus, selge, kindel nimi,» lisab Ilmar Tamm. «Vee peal peab olema kõik kindel.»
Eesti kirjakeele seletussõnaraamatu järgi tähendab turm luulelises väljenduslaadis hävingut, hukku, kadu. Uhiuue viikingilaeva esimene suurem retk on aga vastupidi väga rahumeelne. Turm võtab Tartu laulupeo õhtul 13. juunil enda pardale laulupeotule, et viia see Võrtsjärvele.