Raimu Hanson: poplaule jätkub ka kolmandaks korraks

Raimu Hanson Foto: Ove Maidla

Igal ajal omad laulud. Tartus üle-eelmisel sajandil alguse saanud Eesti laulupidude järjepidevus on välja jõudnud tõsisest isamaalisusest meelelahutuslikumate laulude hiigelkooris esitusteni. Aastal 1869 osales Emajõelinnas esimesel üldlaulupeol neli orkestrit 56 puhkpillimängijaga ja 822 lauljat. Nad oleksid eelmisel laupäeval üllatusest vakatanud, kui näinuksid Tähtvere serval suure kaare all 5500 lauljat, pillimehed peale nende.

Muistseid laulutaate (segakooride naised pidid toona koju jääma) oleks üllatanud lisaks kooride rohkusele laulude valik. Mitte ühtegi kirikukoraali! Hümni ei olegi kavas! Ja lauljad on enamasti noored, isegi lapsed!

Nüüdsetele kooridele ja publikule ei ole popkooripidu enam uudis. Kuid uudseid erinevusi võrreldes eelmise korraga oli siiski mitu, kõik kiiduväärsed.

Mullu samal ajal oli laval pisut vähem lauljaid ja seekordsest erinev solistide valik. Noorte hulgas oli seekord täiskasvanute koore. Erinesid ka laulud, ainult üks, «Palmisaarel», oli esimesest peost praegusesse kavasse võetud. Teistsugune oli samuti konfereering, nimelt juhtis tänavust pidu Gaute Kivistik, kes mullu juhatas laule sisse ja välja koos oma bändikaaslasega. Üksi sai ta hakkama kaks korda hoogsamalt ja paremini.

Eesti autorid on oma annet ilmutanud suurepäraste poplugude loomisel. Nende hulgast annab kindlasti valida 30 laulu ka – ja see on siinse kommentaari refrään – kolmandaks ja vahest neljandakski korraks. Et aga publikut hoida jätkuvalt samas suurusjärgus ehk 8000 ümber, tuleks korraldajatel midagi värskendada ja muuta.

Üks põhilisi muutmist vajavaid asju on kooride alakasutus. Vähe oli seekord neid laule, milles 5500 lauljat olid rakendatud täiel võimsusel. Enamasti oli helivõimenduses ja/või lauluseades esiplaanil solist. Kogu kolmetunnine eeskava oli helipildi järgi nagu tavaline lõbus suvekontsert, ainult et solistide taustalauljaid oli mõnevõrra rohkem. Aga inimesed olid tulnud ju popkooripeole, mitte popstaaride kontserdile. Ja koorid olid laule harjutanud kuude kaupa.

Ometi paistis publikule eeskava meeldivat. Väga paljud laulsid kaasa, ise kavavihikust või suurelt ekraanilt sõnu jälgides. Üksmeelselt tõusid kõik leinaseisakuks püsti, kui peo sissejuhatuseks kuvati suurele ekraanile Silvi Vrait lauluga «Vana pildiraam».

Erinevatest aastakümnetest pärit eesti pop- ja rokklaule tasub üheskoos laulukaare all laulda kindlasti edaspidigi. Sellel ei ole ainult meelelahutuslik eesmärk. Mängus on ka eestlus ja isamaalisus, kui pidulikult väljenduda. Nimelt seob popkooripidu erinevaid põlvkondi. On ju kavas tipplaule vanaemade-vanaisade ja isade-emade aegadest kuni tänapäevaste noorte lemmiklauludeni. Refrään: sama hea valiku saab teha ka kolmandaks ja vahest neljandakski korraks.

Kas järgmine popkooripidu on just järgmisel aastal, on veel otsustamata. Pigem ei ole, sest aastal 2014 on ju Tallinnas 26. üldlaulupidu, millele koorid peavad oma tegevuses pöörama põhitähelepanu. Tartus möödub aga samal suvel 145 aastat esimesest üldlaulupeost, mida tuleb ju ka suurelt tähistada.