Gert Kullamäe: meil ei ole mõtet tuua siia nii palju välismaalasi

TÜ/Rocki peatreener Gert Kullamäe eile Tartu Postimehele intervjuud andmas. Foto: Margus Ansu

Uuel hooajal TÜ/Rocki peatreenerina jätkav Gert Kullamäe loodab klubi seatud eesmärgid täita suuresti Eesti mängijatega, kelle hulgas võiks olla ka vanameistrid Valmo Kriisa ja Vallo Allingu. 

Peale finaalmängude lõppu olite üsna ebaleval seisukohal ja pigem andsite mõista, et uuel hooajal Rockis enam ei jätka. Miks te oma meelt muutsite?

No eks emotsioonid mängisid oma osa ja ka minu leping sai läbi. Eesmärgid, mis mina ja klubi olime seadnud, jäid täitmata. Sellest tulenevalt arvasin, et nii on õige. Tuleb uus treener ja uus luud hakkab ikka pühkima teistmoodi. Mina olen siin klubis seitse aastat olnud.

Aga miks ma ümber mõtlesin? Tulime Hiinast tagasi ja eks sai arutatud nii treenerite kui poistega, ja kui kuulsin, et teised treenerikandidaadid on loobunud, siis mõtlesin, et miks mitte anda endale uus võimalus.

Andsite oma nõusoleku uuesti peatreeneriks kandideerida juba Hiinas olles, kui saatsite smsiga oma jah-sõna, aga Eestisse tagasi jõudnud, ütlesite esialgu ikkagi ei. Miks?

See polnud mingi kandideerimine. Me ju omavahel teadsime, mis seis on ja kes võiksid meeskonda edasi viia. Ütlesin alguses ei, sest ma sain aru, et minult oodati otsust jaanipäevaks ehk kahe päevaga. Ütlesin, et kui on vaja kahe päevaga treenerit, siis minu poolt on ei. Ma olin veel reisist väsinud ja ega ma Hiinas olles väga palju uuele hooajale ei mõelnud.

Lõplik otsus sündis peale seda, kui TÜ kantsler Andres Liinat käis teiega isiklikult rääkimas ning sõitis selleks spetsiaalselt Pärnusse kohale. Millega teid ära räägiti?

Lõpliku otsuse tegin siis, kui kuulsin, et kõik ülejäänud treenerid on loobunud. Siis sai ka perega arutatud ja puhkasin Pärnus. Liinat ei tulnud mind Pärnusse moosima. Me arutasime, mis on vahepeal toimunud ja kuidas võiks edasi minna. Mingit moosimist pole olnud. Pärast seda jutuajamist oli mul veel kaks päeva aega otsustada.

Kuivõrd raske südamega siiski oma jah-sõna ütlesite?

Ma ei oska öelda, kui raske. Korvpalli sees tahan ma edasi olla ja kui see poleks siin, siis mõnes teises klubis. Perega sai ka kõik läbi räägitud. Mis siin ikka rasket on. Töö on töö ja korvpall on korvpall. Küsimus oli põhimõttelises otsuses. Ma olen nii kaua korvpallis olnud ja selliseid asju ei põe. Fakt on see, et otsus on tehtud, ja nüüd on vaja hakata satsi kokku panema.

Teie esimene soov oli siiski välismaale minna.

Jah, plaan oli. Kuna leping oli läbi, siis oli see üks variantidest. Mõtlesin variandile võtta vaheaasta ja olla mõne klubiga. Kasutada oma tutvusi ära ning vaadata kõrvalt.

Tahtsite minna õppima?

No mis õppima. Õpib ju meeskonnas ja protsessis. Vanust mul juba on ja kindel arusaam, kuidas asjad peavad toimima, on ka olemas. Mõtlesin lihtsalt võtta natukene aega kõrvalt. Mul pole seda aega olnud. Mängijakarjäär lõppes ära ja läksin sisuliselt sama rongiga edasi.

Mõte oli Lietuvos Rytase külje alla pugeda. Dirk Bauer­mann, kellega ma Saksamaal koos olin, on seal coach. Või kasutada ära, et Eesti poisid mängivad Itaalias. Aga need olid lihtsalt mõtted ja konkreetset lepingupakkumist välismaalt ei olnud. Me ju kõik teame, kui raske on Eesti treeneril saada välja.

Ka Kalev/Cramo abitreeneriks minek oli üks võimalik variant. Aga nüüd tuleb mõelda, kuidas siin edasi minna.

Ütlesite meedias, et rääkisite enne otsuse langetamist ka mõne olulise mängijaga ning saite jätkamiseks tuge. Kellega te rääkisite?

See jääb minu ja mängijate vahele. Selliseid asju ma ei avalikusta ja see pole ka tähtis lehelugejatele.

Kas teie palk on uuel hooajal Rockis suurem või väiksem?

Ikka sama enam-vähem.

Suurema palgaga teid ei meelitatud?

Aga kust me võtame seda raha. Hea meelega võtaks rohkem raha vastu.

Kui kaugele olete jõudnud meeskonna komplekteerimisega?

Üleeile panime asju paika ja vaatasime Eesti mängijate turul ringi. Arutasime, kes võiks olla nooremad mängijad ja kes vanemad. Aga ühtegi vekslit ei oska ma veel välja anda, kuigi omad mõtted on olemas. See on lähinädalate küsimus.  

Kas te näeksite endiselt meeskonnas ka Vallo Allin­gut ja Valmo Kriisat, keda paljud kutsuvad juba pensionärideks?

Kas pensionärid ei tohi korvpalli mängida? Mulle ei ole see probleem, kui nad on meeskonnas. Küsimus on selles, kas nad ise leiavad motivatsiooni jätkamiseks ja millised on tingimused. Mina olen alati pidanud lugu ka vanematest mängijatest.

Klubi juhtkond on öelnud, et kindlasti ei komplekteerita järgmisel hooajal meeskonda enam nii, et kõik kaksteist meest võivad alustada põhiviisikus. Kuivõrd see tingimus mõjutab peatreeneri käekirja?

Kindlasti mõjutab ja eks me praegu püüagi vaadata pilguga, et enam pole selliseid võimalusi. Mulle see tööd eriti raskemaks ei tee, kui pingil on rohkem nooremaid mängijaid. Pigem on vahe treeninguprotsessis. Eelmisel aastal oli meil kaksteist meest, kes olid kõik tegijad vennad.  

Eelmisel hooajal kritiseeriti, et vahetasite mehi tihti viisikute kaupa, nüüd seda enam teha ei saa?

Kes kritiseerisid? Mind pole keegi siin kritiseerinud. Kui ajakirjanikud seda teevad, siis see on teie töö.

Ütlesite Õhtulehele, et välismängijatele ülempiiri ei paneks, Postimehes aga, et üle kahe välismängija tuleval hooajal Tartus ei näe?

Igasugu asju võib kontekstiväliselt võtta. Tihtipeale ajakirjanikud tõlgendavad asju nii, et ... Jah, ma olen välja öelnud, et proovime komplekteerida Eesti mängijatest ja siis vaatame, kus meil mehi puudu jääb. Välismängijad on kallid ja raha on vähe. Minu kindel arvamus on, et odavaid välismängijaid ei ole meile vaja. Ilmselt mingi pika peame kindlasti ostma.

Kas ainult kaks välismängijat on teie enda soov või on see tingitud klubi rahakotist?

Nii ja naa. Ma ju tean, mis võimalused meil on ja kui palju head välismängijad maksavad. Võin tahta mida iganes, aga ma tean, et see pole reaalne.

Viimased kolm aastat on Rock kaotanud finaalseerias 4:0 Kalev/Cramole, kus mullu mängis koguni kuus välismaalast. Kas vaid kahe välismaalasega on võimalik neid võita?

Loomulikult on raske saada vastu, aga me peame arvestama konteksti. Neil on meeskond komplekteeritud eelkõige ikkagi VTB ja nüüd ULEBi jaoks. Meil on teised liigad.

Mina ei leia, et Tartu Rocki ainus ülesanne peaks olema finaalis Kalev/Cramost jagusaamine. Meil on hoopis laiapõhjalisem tegevus. Näiteks klubi ja noorkorvpallurite arendamine.

Jah, loomulikult tahame finaalis mängida ja ka võita, aga praegu on nii, et Cramo peabki paremini komplekteerima, kui nad tahavad neis liigades ellu jääda. Meie peame vaatama oma võimalusi ja meil ei ole mõtet tuua siia nii palju välismaalasi.

Aga siis ei olegi võimalik seatud eesmärke saavutada?

Ma arvan, et on. Eks eesmärkidega on ka nii, et mõelda tuleb ikkagi suurelt. Aga loomulikult me anname endale aru, et on raske. Aga kõik on võimalik, kui asjad õnnestuvad. Me oleme ise seda ka korduvalt tõestanud.

Olete öelnud, et eelmine hooaeg andis hea õppetunni. Mida see õpetas?

Olen saanud treenerina jällegi aasta vanemaks. Paljude asjadega olin eelmisel hooajal väga rahul, aga mõned asjad jäävad ka südamele kripeldama. Näiteks eurosarja mängud. See oli mulle esimene aasta, kus ma sain meeskonna komplekteerida otsast lõpuni ja olin ise peatreener.

Mida püüate nüüd vältida?

Hooajaeelses ettevalmistuses ehk midagi, ka kontrollmängud vaatame üle. Juba koosseisu puhul pean hakkama mõtlema, kui pole enam kahteteist võrdset meest.  

Kas olete vaimselt valmis uuele ringile minema?

Kui sa juba töös sees oled, siis oled ka valmis. Praegu on juulikuu ja kõik puhkavad. Meil muutis Hiina reis ka kõik veidi keerulisemaks. Siis tuli jaanipäev otsa ... Aga elu sunnib juba peale ja tuleb hakata komplekteerima. Tuleb juba laagritele ja kontrollmängudele mõelda.

Olete eelmise hooaja ebaõnne jõudnud unustada või surub see veel kusagil?

Ei suru midagi. Elu läheb ju edasi. Hiina reis tõmbas kindlasti kõigil masti uuesti üles. See oli kihvt ja on, mida meenutada. Ma usun, et saime sealt pikaajalised kontaktid ja meil saavad mingid asjad traditsiooniks.

Aga see on iga aasta nii, et hooaeg saab läbi, nädal läheb mööda ja kas sa kaotasid või võitsid – so what! Mis siis nüüd on, et 4:0 kaotasime. See on ju sport.

Spordis pole garantiisid ja elu läheb edasi. Paneme uue satsi kokku ja hakkame põrutama!