Sellegipoolest on lihtne argumenteerida, et Nurme võistles tugevalt. Sel sajandil olid enne teda suutnud 10 000 meetri alla 30 minuti joosta vaid kaks eestlast, Taivo Püi ja Viljar Vallimäe, ja sedagi õige napilt, seitsme sekundiga. Lisaks neile kuulus käesoleval sajandil saavutatud tulemustest Eesti kõigi aegade edetabelis esimese poolesaja sekka Sergei Tšerepannikovi mullune 30.48 (49. koht). Ja see ongi kõik.
Ent veelgi lihtsam on argumenteerida, et Nurme joostud Eesti kõigi aegade kuues tulemus ei maksa tuhkagi. Maailma tänavune edetabel – ja kergejõustikuhooaeg alles kogub tuure – lõpeb rahvusvahelise alaliidu koduleheküljel tulemusega 28.34, mis annab alles 76. koha. Arvestades, et sealkandis mahub viie sekundi sisse tosin meest, võib julgelt kihla vedada, et saja esimese hulka Nurme ei küüni. Sama karm on seis Nurme tänavuse 5000 meetri parima ajaga 13.37,65. Maailma hooaja ametlik edetabel lõpeb tulemusega 13.35, mis annab 125. koha.
Ent üldpilt muutuks kohe rõõmsamaks, kui kustutada maailma edetabelist mustad mehed. Nurme kerkiks kohe nagu komeet.
Värvipimedust teesklev läänemaailm võib ju end petta ja lollitada, et nahavärv ei näita midagi ja selle märkamine, oh õudust, viitab alateadvuses pesitsevale rassismikollile. Aga sel, kes vaatab sporti avatud meele ja silmadega, on lihtne tõdeda, et neegerjooksjad on haaranud maailmas ammuilma ülemvõimu ning valgest mehest pole noile enam vastast.
Faktid selle kinnituseks on ilmselged ja ümberlükkamatud. Vaadake, kes on viimastel kümnenditel viinud edasi 5000 ja 10 000 meetri jooksu maailmarekordit, kes on võitnud medaleid olümpial ja MM-võistlustel, kes troonivad hooaja edetabeli tipus. Valgeid mehi annab mustade seast tikutulega otsida. Sama, olgu lisatud, kehtib ka teiste jooksualade kohta, sajast meetrist maratonini.
:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
/nginx/o/2012/10/26/1393202t1haf9a.jpg)