L, 28.05.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Priit Pullerits: löömatud neegrid

Priit Pullerits
, Postimees
Priit Pullerits: löömatud neegrid
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Priit Pullerits.
Priit Pullerits. Foto: Sille Annuk

Suvehooaja eel vilksatas korra teade Ameerika läänekaldalt, kus Tiidrek Nurme oli jooksnud 10 000 meetrit ajaga 28.59,88. Tubli jooks, arvestades Eesti üldist jooksutaset. Viimati suutis Eesti staier selle võistlusmaa alla 29 minuti läbida kolm kümnendit tagasi. Või siiski mitte midagi erilist? Sest samal võistlusel jooksis inglane Alistair Brownlee, samasugune valge mees nagu Nurme, ligi pool minutit kiiremini. Tähelepanuväärne on see, et Brownlee pole puhtakujuline pikamaajooksja nagu Nurme, vaid triatleet.

Sellegipoolest on lihtne argumenteerida, et Nurme võistles tugevalt. Sel sajandil olid enne teda suutnud 10 000 meetri alla 30 minuti joosta vaid kaks eestlast, Taivo Püi ja Viljar Vallimäe, ja sedagi õige napilt, seitsme sekundiga. Lisaks neile kuulus käesoleval sajandil saavutatud tulemustest Eesti kõigi aegade edetabelis esimese poolesaja sekka Sergei Tšerepannikovi mullune 30.48 (49. koht). Ja see ongi kõik.

Ent veelgi lihtsam on argumenteerida, et Nurme joostud Eesti kõigi aegade kuues tulemus ei maksa tuhkagi. Maailma tänavune edetabel – ja kergejõustikuhooaeg alles kogub tuure – lõpeb rahvusvahelise alaliidu koduleheküljel tulemusega 28.34, mis annab alles 76. koha. Arvestades, et sealkandis mahub viie sekundi sisse tosin meest, võib julgelt kihla vedada, et saja esimese hulka Nurme ei küüni. Sama karm on seis Nurme tänavuse 5000 meetri parima ajaga 13.37,65. Maailma hooaja ametlik edetabel lõpeb tulemusega 13.35, mis annab 125. koha.

Ent üldpilt muutuks kohe rõõmsamaks, kui kustutada maailma edetabelist mustad mehed. Nurme kerkiks kohe nagu komeet.

Värvipimedust teesklev läänemaailm võib ju end petta ja lollitada, et nahavärv ei näita midagi ja selle märkamine, oh õudust, viitab alateadvuses pesitsevale rassismikollile. Aga sel, kes vaatab sporti avatud meele ja silmadega, on lihtne tõdeda, et neegerjooksjad on haaranud maailmas ammuilma ülemvõimu ning valgest mehest pole noile enam vastast.

Faktid selle kinnituseks on ilmselged ja ümberlükkamatud. Vaadake, kes on viimastel kümnenditel viinud edasi 5000 ja 10 000 meetri jooksu maailmarekordit, kes on võitnud medaleid olümpial ja MM-võistlustel, kes troonivad hooaja edetabeli tipus. Valgeid mehi annab mustade seast tikutulega otsida. Sama, olgu lisatud, kehtib ka teiste jooksualade kohta, sajast meetrist maratonini.

Kuid mitte alati pole see olnud nii, et valged pole joosta jõudnud. Vaadake näiteks neli kümnendit tagasi Müncheni olümpiajookse. 5000 meetri finaalis osales vaid üks Musta Mandri mees, kuid mitte neeger (Mohamed Gammoudi Tuneesiast sai hõbeda). 10 000 meetri finaalis jooksis neli meest Aafrikast, kuid medalit ei saanud neist ükski. Veel aastal 1982 püstitas valgenahaline inglane David Moorcroft 5000 meetri jooksus maailmarekordi 13.00,41. Samal ajal valitsesid valged britid eesotsas Sebastian Coe ja Steve Ovettiga maailmas keskmaajooksu.

Niisiis on küsimus selles, kuhu kadus valgete meeste jooksuvõimekus. Laialt levinud teooria väidab, et süüdi on heaoluühiskond, mis ei innusta enam jooksma. See on kahtlane väide. Esiteks, vaadake, kui palju valgeid inimesi jookseb Läänes maratone – ei ole nad sugugi kõik istuvast eluviisist liikumisvaegurid. Teiseks, kümnetel teistel aladel leidub piisavalt tipptasemel valgeid – ja pole muudelgi spordialadel maailma tippu jõuda sugugi kergem kui jooksus.

Asi on eeskujus. Asi on selles, kellega end samastada. Mingil põhjusel läks 1980.–1990. aastate vahetusel jooksualadel jäme ots lootusetult neegrite kätte. Võib-olla sellepärast, et jooks on tõesti odav, lihtne ja primitiivne ala võrreldes näiteks sõudmise või ujumise, triatloni või rattaspordiga. Kui valge jooksja muutus neegrite keskel üha suuremaks harulduseks, andis see vaid hoogu juurde müüdile, et valged polegi jooksumehed.

Selles, et tegemist on müüdiga, veenis Londoni olümpial valgenahaline ameeriklane Galen Rupp, kes võitis 10 000 meetri jooksus hõbemedali. Aga vaevalt tema saavutusest piisab, et taastada valges mehes eneseusk, nagu võiks temagi jaksata edukalt joosta. Maailm vaatab teda ikka kui erandit. Ülejäänud esikümnemehed olid ju kõik tumedat värvi.

Seega, midagi ei ole parata: Lääne ühiskond võib küll värvipimedat mängida, aga maailma jooksuradadel valitsevad neegrid. Fakt.

Märksõnad
Tagasi üles