Politsei patrullib Emajõel jälle rohkem

Ülemkonstaablid Peeter Planken (esiplaanil) ja Tiit Voot sõidavad jõe­le siis, kui autoliikluse ohjeldamise kõrvalt aega üle jääb.

FOTO: Risto Mets

Suure politseikaatri asemel on korrakaitsjate käsutuses nüüd veidi väiksem alus, kuid mundrimeeste kinnitusel on see ökonoomsem ja teeb vajaliku töö kenasti ära. Jõe peal käia lubavad nad senisest rohkem.

Mootoriga umbes pool tonni kaaluv Bella 572c jõudis Tartu politseinike kätte Põhja prefektuurist. Eelmine kaater oli küll veidi suurem ja tunduvalt võimsam, kuid selle kulukaks kujunenud liisinguperiood sai läbi ja alus anti tarnijale tagasi.

Eelmine kaater sõitis kuni 90 km/h, uus sõidab kuni 50 km/h, rääkis Lõuna prefektuuri liiklusjärelevalvetalituse ülemkonstaabel Peeter Planken. Kihutamine ja kellegi riskantne tagaajamine pole aga eesmärk. Tähtis on kohal olla ja teha ennetustööd.

Mehi napib

Vähese patrullimise pärast linlaste kriitikat taluma pidanud korrakaitsjad tunnistavad, et ei jõua jõele tõepoolest nii sageli, kui tahaks ja vaja oleks. Korra käisid nad tänavu jõel veel vana paadiga, uuega on tehtud kolm reidi.

Kuid et Emajõel kord majas oleks, peaks vee peal käima vähemalt paar-kolm korda nädalas, leidis Planken.

Paraku on väikelaeva kapteni paberid aga üksnes kahel Tartu liikluspolitseinikul ning nendegi põhitöö on maanteel. «Oleme kahekesi ja alati ei jõua,» kahetses Planken. Jõel saab ta koos kolleeg Tiit Voodiga käia üksnes siis, kui maismaatööst aega üle jääb.

Jõe peal teevad põhiliselt muret ikka need, kes vägijookide pruukimisega liiale läinud. Nii hullu olukorda pole siiski olnud, et politseil tulnuks mõnd paatkonda nende endi elude hoidmiseks jõelt ära toimetada.

Sagedamini patustatakse turvavarustusega. Nimelt ei pea päästevest jõe peal sõitjal tingimata seljas olema, kuid veste peab olema paadis vähemalt sama palju kui sõitjaid.

Iga pisiasja näpuga taga ajama ja selle eest trahvi tegema ei hakata, kinnitasid mehed.

«Hoiatame ja kui järgmisel korral pole paadiomanik probleeme lahendanud, tuleb juba tõsisemalt rääkida,» nentis Plan­ken.

Üks levinud pahesid on kihutamine. Jõe peal kiiruspiiranguid küll ei ole, kuid kehtib nõue, et linna piires ei tohi laineid tekitada.

Inimesed tõlgendavad aga piirangut erinevalt. Ühed võtavad kiiruse maha, teised sõidavad läbi linna täiskiirusel. Paatide kiirus pole aga üldjuhul väga suur. Ohtlike kihutajatena näevad korrakaitsjad küll skuutri- ja jetisõitjaid.

Veel tuleb politseil tegeleda jõe peal otsingutega, kui keegi on uppunud.

Enamiku paatkondadega polegi tegelikult probleeme. Et suhtumine on sõbralik, võis kogeda ka koos politseinikega jõe peal käinud ajakirjanik. Käeviipega tervitatakse ühtviisi nii kalastajaid, lõbusõitjaid kui ka mundrimehi.

Emajõele lähevad korrakaitsjad ikka ilusa ilmaga, sest siis on ka enim lõbusõitjaid.

Info levib kulutulena

«Kui politsei jõele sõidab, siis paatkonnad juba ootavad meid,» rääkis Peeter Planken. Nimelt hoiavad jõel sõitjad valvsalt silmad lahti ning korrakaitsjaid märgates helistatakse läbi kõik tuttavad, keda teatakse jõe peal olevat.

Nii ei aita jõe peal kihutamine korrarikkujaid tabada, sest need, kel patte hingel, jõuavad ära sõita või peitu pugeda. Targem on triivida vooluga kaasa ja lihtsalt oodata. Jälgida paadiliiklust ning sekkuda üksnes siis, kui seda on tarvis, selgitas Planken oma töövõtteid.

Tagasi üles