Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi, rinnust saadik kiigub kastehein … Nii laulab ansambel Fix. Küllap levib see laul ka neil päevil raadiotest ja muudest muusikamasinatest üle meie riigi vete ja põldude, metsade ja heinamaade.
Turujutt: lütt ja vihta ostes peab päevaga vedama
21. juuni 2013, 16:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hein kasvab praegustel päevadel tõesti mühinal. Üleeile oli asja suvila taha, kuhu muruniidukiga ei või minna, sest puujuured on pinna kohrutanud konarlikuks, ja närv läks mustaks. Veel enne jaani tuleb kulutada paar tundi vikatitööle!
Närv läks aga lausa krussi, kui leidsin, et kuuri all on pikka aega omaette kuivanud vikati lüsi läbi mis läbi. Tuleb aga minna turgu uut lütt otsima. Ja et jaanilaupäeval oleks mõnus laval materdada, oli plaanis ka paar paari vihtu hankida.
Kiire jalutuskäik turuletiridade vahel võttis jahmatama – kuskilt ei hakanud kasevitsakestki silma. Lõpuks osutas üks hallipäine vene naine, kes müüs tütre korjatud kukeseeni saja grammi kaupa hinnaga 1.80 eurot, ühe leti katusealuse suunas. Seal rippusidki kimpu seotud kasevitsapundid, 2.50 eurot paar.
Nonde müüja, ümmarguse näoga vanem mees, oli aga kuidagi imelikus tõrjuvas olekus, nii et kaup jäi katki. Sealsamas lähedal teises letireas hakkasid aga silma vihtade paarid, mille all käis vilgas kurkide, tomatite ja kukeseente – 1.50 saja grammi eest – ostmine.
Heleda pea ja mõnusa naerul näoga Salme Rander ütles, et laskis vihad naabrimehel Välgis teha. Kuid ta lisas, et ei soovita neid osta. Miks nii? Müüja ronis vastamise asemel kasti otsa, võttis vihapaari kätte ja raputas. Lehed pudenesid kurkide peale. Valel ajal tehtud! Laupäeval lubas tuua müügile korralikud vihad. Ja kindlasti ka pärast jaani.
Lahke jutu ja asjaliku selgituse peale tekkis mul soov küsida, kus kandis müüakse turul lütt. «Mis asja?! Mis asi see veel on?» tegi ta suured silmad.
Eks siis tuli selgitada, et lüsi on jämedast oksast painutatud käepide vikati varre küljes. Nii vähemalt on selle asja kohta öelnud mu ema, kuigi raamatutarkuse järgi võib olla hoopiski midagi muud. Näiteks «Eesti rahvakultuuri leksikonis» (Tallinn, 2000) on kirjas, et lüsi on vikati vars.
Veel veidi turul jalutanud ning müüjaid ja ostjaid löe küsimisega tülitanud, jäi juhuslikult silmade ette rõõsade põskedega maasikamüüja Lea Sauk. Silt tema ees kuulutas, et kahte sorti maasikad on pärit Luunjast ja maksavad kolm eurot kilo. Ühed olid ilusamad, teised jälle magusamad. Mõlemad on kasvatanud tema poeg.
Heakene küll, olgu nende maasikatega, tegelikult on tarvis lütt ... «Seda meest, kes müüb seal «Mesipuu» sildi juures vihtasid ja vikati käepidemeid, ei ole täna näha olnud,» ütles maasikamüüja ilusa vana sõna üle sekundikski imestamata.
Rõõm oli suur, et leidus vähemalt üks inimene, kes teab, mis asi on lüsi. Ja rõõm oli seda suurem, et ka tema teada on lüsi just nimelt vikati käepide ja mitte vikati vars, nagu mõnes raamatus kirjas.
Too löemüüjamees pidavat müüma ka korralikke vihtu ning ta olevat turul kauplemas reedeti ja teisipäeviti. Nii et tuleb teada õiget päeva, millal lütt osta, või peab olema lihtsalt õnne, kui neid päevi teadmata turule minna.
Hapukurkidega oli aga eile nii, et ühe Räpina lähedalt pärit tumedat verd näitsiku letil oli neid mitmes hinnas. Üks päev vedelikus maitset kogunud kurk maksis 4 eurot kilo, kaks päeva – sama hind, kolm päeva – 3.50 eurot, neli päeva ja üle selle – 3 eurot.