Taimed jagunevad võitjateks ja kaotajateks
Tartu Postimees näitab teadust, mida teevad doktorandid

Liis Kasari on Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduse instituudi doktorant. Tema uuringud aitavad teada saada, millised taimed on võitjad, millised kaotajad. Taimed, mida ta uurib, kasvavad loopealsetel, mis on kadakate ja kõrgemate taimedega kinni kasvamas.

FOTO: Aveliina Helm

Inimtegevuse ja -tegevusetuse tagajärjel on kadumas või juba kadunud paljude taimede ja loomade elupaigad. Väheneb liikide arv ehk bioloogiline mitmekesisus. Tagajärjed võivad olla etteaimamatud.

See probleem puudutab ka Eestit: kadumas on kogu maailmas haruldased lubjarikkad niidud ehk loopealsed. Loopealsete säilimise eelduseks on pidev mõõdukas inimmõju – karjatamine ja niitmine. See hoiab niidud avatuna ning sealsed taimed madalad, mis lubab koos kasvada paljudel valgusnõudlikel taimeliikidel.

Tavapäraste majandamisviiside lakkamise tõttu on aga loopealsed kadakate ja mändidega hoogsalt kinni kasvamas. Nüüdseks on säilinud vaid pisikesed killud kunagiste ulatuslike alade asemel.

Tänu omapärastele keskkonnatingimustele võime loopealsetelt leida väga põnevaid liike, mis on siia aastatuhandete jooksul jõudnud Kagu-Aasia steppidest ning karmidest tundra ja kõrgmägede piirkondadest. Mitmed taimeliigid on aga nüüd, sobiva elupaiga kadudes väljasuremise äärel.

Millised liigid kaovad ja millised suudavad uues keskkonnas edukalt hakkama saada?

Liis Kasari on Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduse instituudi doktorant ning tema uuringute eesmärk on teada saada, millised taimed on «võitjad», millised «kaotajad». Nimelt võrdleb Liis Kasari Põhja-Eesti lubjarikastel looniitudel kasvanud liikide nimekirju aastast 1923 tänapäeval seal kasvavate liikide nimistuga.

Uuritud alad on kaotanud keskmiselt 90 protsenti oma ajaloolisest pindalast. Säilinud laikude rohustu on majandamise ehk loomade karjatamise puudumise ja kunagise väetamise tõttu muutunud ebaharilikult kõrgeks ja lopsakaks.

Selgus, et mõned liigid on elutingimuste muutuse tõttu kadunud mitmelt loopealse laigult. Teised liigid on aga muutustest hoolimata suutnud ellu jääda ja isegi laiendanud oma leviala.

Kes jääb ellu?

Sellest faktist lähtudes ja uuringute tulemusena on Kasari koos kolleegidega leidnud mustri, mille alusel saab taimi liigitada võitjateks ehk nendeks, kes tänu teatud tunnustele jäävad ka muutunud oludes ellu, ning kaotajateks, kes tõenäoliselt välja surevad.

Teadlased selgitasid välja, et võitjataimed on kõrgema kasvuga, toodavad rohkem seemneid, eelistavad viljakamat ja kuivemat mulda. Kaotajatel olid vastupidised tunnused, mistõttu nad jäävad nüüdsetes oludes konkurentsis alla.

Uurijad arvasid, et erinevus võiks olla ka taimede levimisvõime vahel. Varem on leitud, et tänapäeva killustunud maastikus on neil taimedel, kes suudavad oma seemneid võimalikult kaugele levitada, suurem oht olla kaotaja, kuivõrd risk sattuda ebasoodsale kasvupinnale on suurem.

Selgus aga, et taimede levimisvõime ei mängi olulist rolli – võitjad on need taimed, kes pole elupaiga suhtes väga nõudlikud ja jäävad ellu mitmel pool. See tähendab kahjuks seda, et Eesti niidukooslused muutuvad tulevikus tõenäoliselt üheülbalisemaks.

Võitjanõges

Võitjate märgi said külge näiteks kõrvenõges, põldohakas, suureõieline kellukas ja harilik kesalill. Osa neist on umbrohud ja prahitaimed, kuid enamik siiski tavalised niiduliigid. Üks edu põhjusi on kõrge kasv, mis võimaldab neil kogu päikeseenergia endale haarata ja väiksemad kaaslased kooslusest välja tõrjuda.

Kaotajate ridades olid madalama kasvuga taimed. Näiteks harilik kuldkann, harilik kassikäpp, nõmm-liivatee, harilik käbihein. Käbiheina kasvab ka mujal ning teda loopealsete kadumine otseselt väljasuremisele ei kalluta, kuid näiteks varretu ohakas on liik, millel peale loopealse muud elupaika Eestis pole.

«Me ei tea, mida ühe liigi kadumine võib kaasa tuua,» ütles Kasari. Kui loopealsed täielikult kaovad, sureb ühes nendega välja ka vähemalt 30 eripärast taimeliiki.

Kasari hinnangul on viimane aeg alustada taastamistöid, kui me ei soovi Eesti maastikupildist kaotada ühte unikaalseima väljanägemisega kooslustüüpi.

Loopealsed

• Loopealsed ehk alvarid on poollooduslikud rohumaad, millel on väga õhuke (umbes 20 cm) lubjarikas mullakiht.

• Õhukesest mullakihist hoolimata on loopealsed väga liigirikkad.

• Maailmas on loopealsed väga haruldased, neid leidub peamiselt vaid Eestis ja Rootsis ning vähesel määral Venemaal Peterburi lähistel.

• 1930. aastatel oli Eestis 43 000 hektarit loopealseid, kuid nüüdseks on säilinud vaid 3000 hektarit, mis ei ole piisav nende pikaajaliseks püsimiseks.

• Loopealsed ja teised poollooduslikud kooslused (nt puis-, ranna- ja lamminiidud) on osa Eesti kultuuripärandist, sest need on kujunenud meie esivanemate pikaajalise tegevuse tulemusena.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles