Taastatud harf paotab visalt oma saladuste uksi

Lilian Langsepp tutvustas restaureeritud harfi reporterile ülikooli peahoones. Foto: Kristjan Teedema

Neljapäeval tuleb esimest korda avalikkuse ette harf, mille üle interpreet ja muusikateadlane Lilian Langsepp on väga rõõmus. 100–150 aastat tagasi valminud pilli taastamisega võetud risk on end tasunud kuhjaga.

Lilian Langsepp kandis harfi ühest ruumist teise hellalt nagu pisikest last. Põhjuse ülimaks ettevaatlikkuseks annab pilli osalt salapärane elulugu, veel rohkem aga tema kaunis kõla.

Praegu on veel suletud selle saladuse uks, mis viib üle-eelmisesse sajandisse pillimeistri juurde. Muusikust muusikateadlase uurimistöö on praegu lootusrikkalt pooleli, tõenäoliselt peitub saladuse võti Rootsis või Saksamaal.

Langsepp on ajaloolisi harfe mänginud ja uurinud üle 20 aasta. Kui ta oli äsja restaureeritud pillil reporteri ja fotograafi kõrvadele kuulamiseks veidi keeli sõrmitsenud, rääkis ta peaaegu pool tundi säravi silmi harfidest üldiselt ja eeskätt oma praegu ilmselt armsaimast pillist.

Harfide maailmas

Harfide maailm on väga rikkalik. Neid on suuruse, mängutehnika ja kõla poolest Euroopas kasutusel olnud väga palju erinevaid. Meie päevil mängitakse enamasti neid harfe, mis on valmistatud tänapäeval. Restaureeritud harfe on Langsepp saanud proovida Šveitsis pillimeistrite juures ja mujal erakogudes.

Meistri kätes valminud või tööstuslikult toodetud pilli oodates teab muusik selle kohta peaaegu kõike, sest ta on enne pilli tellimist teinud põhjaliku ettevalmistustöö. Ta teab, milline on tellitav instrument ja kuidas see kõlab. Milliseks kujuneb aga restaureeritava pilli kõla, ei saa ennustada.

Haruldane harf, mida Lilian Langsepp kohtleb erilise õrnuse ja armastusega, on valmistatud 100–150 aastat tagasi. Selle viimane teadaolev kasutamiskoht on olnud Loona mõis Saaremaal 20. sajandi alguses.

Restaureerimine

Harfi on restaureerinud vanamuusikainstrumentide meister ja Eesti Rahva Muuseumi konservaator Roland Suits, kes alustas tööd selle saraks muutunud pilliga viis-kuus aastat tagasi. «Ta oli kehvakeses seisus,» ütles pillimeister.

Harf tuli võtta algosadeks, liimühendused puhastada, vahetada välja mõned osad, liimida mõrad, panna kõik taas kokku ja teha lõppviimistlus. Mitmeid harfe taastanud ja ehitanud meister kiitis oma uusimat kätetööd. «Kõla poolest on pill suurepärane,» ütles ta.

Oma osa on haruldase harfi mängukorda seadmisel väga tunnustatud Šveitsi pillimeistril Beat Wolfil. «Ta arvutas välja keelte pikkuse ja need keeled on samuti temalt pärit,» ütles interpreet.

Pilli metallist virblid ja haagid valmistas Lilian Langsepa vend Ahti Tsopp, kes on olnud abiks ka mitme teise tema harfi metallosade tegijana.

Väga pingeline oli aeg, mis kulus kõigi 31 keele pealepanekust kuni vajaliku häälestuskõrguse saavutamiseni. Ei olnud ju teada, kui habras võib vana instrument olla, kui suurt pinget ta talub.

Kõigepealt tuli keeled seada hästi madalasse häälestusse ja siis tasapisi pinget lisada. Ja kui õige helikõrgus oli kätte saadud, sai muusik teada, kas taastamiseks võetud risk on end ära tasunud.

«Meil on olnud haruldast õnne – harfil on ilus kõla,» ütles Lilian Langsepp. «Seda on leidnud ka kolleegid, kes on pilli kuulnud enne esimest avalikku kontserti.»

Harfi avalik esitlus on 20. juunil kell 19 Kadrioru lossis. Kavas on saksa 18. sajandi ning inglise, šoti ja iiri muusikat. Lilian Langsepa ja tema harfi kõrval on Robert Jürjendal kitarri ja Peeter Klaas viola da gamba’ga. Tartus tuleb esitlus oktoobris rahvusvahelise vanamuusikafestivali raames.