Eesti pikim piloot naudib Eestit ülevalt

Äsja Eesti Lennuakadeemia lõpetanud 205 sentimeetrit pikk Ain Siimsaare võiks vabalt olla ka edukas korvpallur, kuid mehe sõnul on pilooditöö tunduvalt huvitavam. Foto: Margus Ansu

«Minu unistus oli saada astronaudiks, aga mingil hetkel selgus, et enne on vaja piloodiks õppida. Ja kui lendama hakkasin, siis avastasin, et see meeldib mulle palju rohkem,» meenutab reedel Eesti Lennuakadeemia lõpetanud Ain Siimsaare.

Vaid päev varem sooritas Võrust pärit 205 sentimeetri pikkune Siimsaare tuntud lennuinstruktori Rein Porro valvsa silma all kolmetunnise eksamilennu Tartust Pärnusse, Pärnust Tallinna ja sealt Tartusse tagasi. Tund pärast maandumist jagas ta Ülenurme lennuväljal muljeid.

«Suurt pabinat ei olnud, aga väike värin oli sees. Eksamilend ikkagi. Aga kõik sujus ja midagi ei juhtunud,» ütleb Siimsaare. Tal on suurepäraselt meeles ka esimene lend, mis sai tehtud kolmandal kursusel.

Esimene lend

«Ilus päikesepaisteline päev oli. Päris hea tunne on, kui maapind kaob alt ning sa lendadki. Alguses tundub kõik jube keeruline ja palju tähelepanu läheb asjade jälgimisele. Kui ära harjud, läheb lihtsamaks,» meenutab Siimsaare ning väidab, et ei närvitsenud esimese lennu eel peaaegu üldse.

«Pigem oli mõnus ootusärevus, et lõpuks saab lendama,» sõnab noormees. Esimene lend oli ühemootorilise lennukiga Cessna 172 ja viis endise Raadi sõjaväelennuvälja kohale.

«Tegime ühele ja teisele poole pööranguid ning tulimegi tagasi. See oli kevadine aeg, puud polnud veel lehes ja kõik majad tundusid nagu väikesed karbikesed maketi peal. Äge vaatepilt oli,» meenutab ta.

Kolmveerand tundi kestnud lennu kõige ärevam hetk oli maandumisel. «Mingil hetkel aitas instruktor juhist tõmmata, sest esimesel korral ei jaga õiget momenti ära. See vajab harjutamist. Aga kogu aeg oli tunne, et tahaks veel lennata,» kirjeldab Siimsaare oma esimest lennukogemust.

Esimene lend on õhusõiduki juhtimise eriala õpilastele igatsetud hetk. «Päris päevi ei loeta, aga oodatakse kindlasti,» lausub noor piloot. «Eks pärast seda kasvab ka enesekindlus, et saad ikka hakkama.»

Esimesele õhkutõusmisele eelneb aga pikk töö klassiruumides, lennusimulaatoril ning lennukikabiinis. Lennuakadeemia õpe on jagatud mooduliteks, kaks esimest aastat keskendutakse üldainetele, näiteks matemaatikale, füüsikale, elektrotehnikale.

Kolmas ja neljas kursus on juba rohkem seotud piloodi erialaga – õpitakse navigatsiooni, meteoroloogiat, aerodünaamikat ja palju muud. Siimsaare sõnul on ained keerulised, aga kui on tahtmine, ei teki probleeme. Esimesed lennud tehakse kolmandal kursusel.

Kooli lõpetamiseks peab õpilane olema läbinud lennupraktika, mis tähendab koos eksamiga 170 lennutundi. Möödunud neljapäevaks oli Siim-saarel neid kirjas 167 ning tema lennuakadeemia üks tähtsamaid ja vastutusrikkamaid hetki – eksamilend – võis alata.

Kolme tunniga kolm linna

Umbes pool tundi enne starti sai ta teada marsruudi, misjärel tuli teha kiiresti ettevalmistustööd. Esiteks tuli edastada lennuliiklusteenindusele lennuplaan ehk kuhu lennatakse, mis ajal, kui kõrgel ja kui kaua. Lennueelne ettevalmistus tähendab ka lennuki ülevaatamist, kursside mõõtmist ning tee peale jäävate orientiiride märkimist.

«Tartust Pärnusse lendamise kurss oli vist 263 kraadi ja seda tulebki hoida. Aga väga edukalt saab Pärnusse lennata ka sealse raadiomajaka järgi,» ütleb piloot.

Eksamilennu tegi Siimsaare lennukiga Piper 31, millel on kaks mootorit ja mille kütusepaagid mahutavad 720 liitrit. Kaheksakohaline lennuk mahutab kaks pilooti ja kuus reisijat. Lennu keskmine kiirus oli 300 kilomeetrit tunnis ja lennati umbes 2,5 kilomeetri kõrgusel.

«Pärnust lendasime üle, Tallinnas panime korra ka rattad maha. Startisime 9.40 ja maandusime 12.31,» vuristab Siim­­saare külma rahuga äsja lõppenud lennu andmeid. Ta kinnitab, et tema lennupraktika jooksul pole midagi ekstreemset juhtunud.

«Ootamatusi pole, sest kõik on planeeritud. Lennukid töötavad ja seal ei tohigi midagi juhtuda. Kõik kriitilisemad olukorrad on simulaatoril läbi mängitud ja piloot peab olema kõigeks valmis. Kõige hullem, mis juhtuda võib, on mootorite seiskumine,» räägib Siim­­saare.

Mis siis saab? «Siis tuleb maanduda näiteks kusagile põllule. Ühemootorilisega saab seda edukalt teha. Kahemootorilisega on keerulisem,» on tal vastus varnast võtta. «Ma ei ütleks, et see on ohtlik elukutse, autodega juhtub palju rohkem õnnetusi. Aga eks iga ametiga on teatud riskid.»

Valikuga rahul

Oma erialavalikus pole Siimsaare kunagi kahelnud ning pigem on amet kooliaastate jooksul aina rohkem meeldima hakanud. «Lendamine pole kontoritöö, kus kõik päevad on ühesugused. Siin on kõik sõidud uued,» märgib ta ning meenutab öölendu tuledesäras Tallinna kohal.

Samuti meenub Siimsaarele möödunudsuvine lend Tartust Kuressaarde. «Läksime hommikul vara. Viie ajal. Päike tõusis. Soode kohal oli udu. Õhk oli rahulik. Tõesti ilus vaatepilt. Möödunud suvest kõige meeldejäävam hetk,» räägib ta.

Oma tuleviku pärast äsja diplomeeritud piloot muret ei tunne. «Võimalusi on mitu, piloote otsitakse üle Euroopa. Võimalus on ka õhujõududesse minna, aga seal on pikkusele piirang ja mina sinna ei sobi,» naerab noormees ning loodab sügisest juba professionaalse lendurina leiba teenida.

Arvamus

Rein Porro

Staažikas piloot ja lennuinstruktor

Ma ütlesin mõlemale minuga lennanud õpilasele (Porrole tegi eksamilennu ka Laur Kaasik – toim), et nad pole raisanud neid nelja aastat oma elust asjata. Nad on õppinud lendama, piloteerima kahte väga erinevat lennukit ja said selle ülesandega ilusti hakkama.

Lennunduses on üldhinnang kas positiivne või negatiivne ning eraldi hinnatakse veel skaa­­lal ühest viieni. Üks on kõige parem ja viis kõige halvem. Need mõlemad poisid lendasid ühe peale. Mina kohtusin nendega esimest korda, eksamineerija ei tohigi olla eksamineeritavaga enne lennanud.