Tallinlane äratab Tartut unustuse hõlmast

Jaak Juske. Foto: Küllike Rooväli / Postimees

Sel nädalal ilmub raamat «Lood unustatud Tartust», mis jaguneb viieks peatükiks ehk jalutuskäiguks ümber kunagise uhke linnamüüri. Küsimustele vastab raamatu autor Jaak Juske.

Jalutuskäigud raamatus vaat­­levad kirjastuse teatel tähtsamaid hooneid ja tänavaid va­­nalinnas ning linnamüürist väljaspool. Millal ise viimati meie kesklinnas jalutasite?

Mul elab palju sugulasi Tartus ja ma olen Eesti Üliõpilaste Seltsi liige. Seepärast on mul Tartusse päris tihti asja. Viimati jalutasin seal pikemalt volbri aegu. Ma pean ennast päritolult lõunatartumaalaseks, olin tihedalt seotud Elva ja Ülenurmega. Käisin koolis ja mõnda aega ka elasin Tartus.

Kirjastuse tutvustuse järgi olete raamatusse pikkinud lugusid Tartu olulistest sündmustest ja inimestest. Näiteks millest-kellest?

Näiteks on üks väga põnev lugu sünagoogist, mis asus enne sõda Turu tänava ääres ja põles aastal 1944. Sõja ajal päästsid Paul Ariste ja Uku Masing ära paljude Tartu juutide vara.

Leidsin teie mullu ilmunud raamatust «Lood unustatud Tallinnast» mõndagi üllatavat. Näiteks et keset Tallinna voolab Härjapea jõgi, aga seda ei ole pärast 1930. aastaid näha, sest see on surutud maa alla torudesse. Mis üllatab lugejat maa-aluses Tartus?

Kui tuua paralleel Härjapea jõega, siis Tartus kõnnivad inimesed kesklinnas Barclay platsil ja üldjuhul ei tea, et seal asus keskajal Pasatiik.

Tean, et sealkandis oli keskajal Pasatorn. Aga Pasatiik?

Jah, oli küll. Toome allikatest voolas Emajõe suunas vett ja üks allikatest paisutati tiigiks.

Tänavu möödub Kuradisilla avamisest Toomel 100 aastat. Kas raamatus on sellest juttu?

Jah.

Komistasin mullu suvel ühele tagasihoidlikule kivitähisele ja sain teada, et Tartus on olnud Kiek in die Kök. Samanimeline keskaegne rajatis on Tallinnas tänini. Kas teie teate, kus täpselt asus meie linnas Kiek in die Kök?

Kuradisilla kõrval. Seal on tänini alles linnamüüri vall.

Keskaegse Tartu lugu on eriti põnev. Sellest on üpris vähe teada, et Tartu oli keskajal piirkonna üks uhkemaid linnu. Võimas linnamüür, tornid ja paarkümmend väravat, kümmekond kirikut ja kloostrit, lisaks linnakodanike uhked kivist hooned – see kõik on kahjuks hävinud.

Kui palju nüüd ilmuva raamatu materjalist olete avalda­­nud varem oma blogis, Face­­bookis ja ajakirjanduses?

Mul oli võimalus aastail 1993–1995 kirjutada Tartu Postimehes hulk artikleid Tartu ajaloost. Sel ajal sai kogutud ka vanu fotosid ja tartlaste mälestusi. Seda materjali olen kasutanud osaliselt raamatu koostamisel, olen samuti lisanud oma veebipäevikusse kirjutatud lugusid.

Facebooki-ajastu on toonud inimeste sahtlitest välja väga palju põnevaid vanu fotosid. Tartu lugude raamatus on unikaalseid pilte, mida pole varem avaldatud.

Näiteks õnnestus mul omal ajal saada pärast sõda Tartu raekoja vahina töötanud mehe pilte, mis on tehtud raekoja tornist 1945. aasta paiku vaatega praeguse kaubamaja suunas. Tartu südalinn on varemetes. Vä­­ga palju pilte on ERMi kogust.

Lugesin teie eluloost, et ajaloolase diplomit teil ei ole. Mida olete õppinud?

Ma olen õppinud usuteadust. Praegu õpin Tallinna Ülikoolis ajalugu.

Leiba teenite Tallinna volikogus, olete sotsiaaldemokraat. Kui palju on teie mullu ilmunud Tallinna lood ja nüüd ilmuv Tartu lugude raamat seotud teie poliitilise tegevusega?

Ma arvan, et need on pigem seotud minu kauase kirega Eesti vanade linnade kujunemisloo vastu. Aga eks tule ajalootundmine kindlasti ka minu praeguses töös kasuks. Teades, millised nägid meie linnad välja eile, on parem langetada otsuseid, mis kujundavad meie linnu homme.

Millise linna nime kirjutate oma järgmise teose pealkirja?

Mul on praegu töös mitu teost. Kirjutan lastele mõeldud unejuttude raamatut, kus ma meenutan oma lapsepõlveaegset, 1980. aastate lõpu ja 1990. aastate alguse Eestit. Kavas on kirjutada Tallinna tööstuse ajaloost ja märtsipommitamisest. Järgmise linnana tahaksin ette võtta Narva.

Raamat
Jaak Juske, «Lood unustatud Tartust»,

Pegasus, 2013, 192 lk.