Marju Himma: kui suremisest saab meelelahutus

Marju Himma. Foto: Sille Annuk

Ma ei ole loomaõiguslane, isegi mitte lemmiklooma omanik. Olen inimene ja mind häirib elusolendi suremise eksponeerimine, sest see on ebaeetiline ja ärgitab teisigi surma samal moel näitama.

Möödunud nädalal hakkas internetis levima video elevant Medi suremisest. 47 minutit ja 56 sekundit olendi viimastest eluhetkedest laiba hulpimiseni Narva jões.

Surma kajastamisel on ajakirjandusel kohustus kaaluda, kas avalikkusel on tõepoolest vaja seda teada, ning seejärel valida, kuidas seda teha. Tõsi, pilte surnutest, sealhulgas inimestest on massimeedia vahendusel levinud kogu aeg. Küsimus on, kuidas tunda ära piir ebaeetilise meelelahutuse ja avalikkuse informeerimise vahel.

Kolleeg, kes tihtilugu peab kajastama ka hukkunutega lõppenud õnnetusi, sõnastas piiri, mida krimireporter inimlikult kunagi ületama ei peaks. Nimelt on iga surmaga lõppenud liiklusõnnetuse sündmuspaigal lõhn. Sooja vere, laialipaiskunud liha ja lahkunud elu lõhn. Just see lõhn määrab ära, kust piirist edasi ei ole mõistlik filmida ega pildistada – kui reporteril läheb süda pahaks, läheb ka auditooriumil. Avalikkusele vajaliku info annab edasi ka kaugemalt üles võetud kaader.  

Kui sellistelt sündmuspaikadelt pole neid «lõhnavaid» kaadreid, mille hulgast toimetaja saaks valida materjali kajastamiseks, jääb ära ka võimalus, et need jõuavad õhtustesse uudistesse või järgmise päeva ajalehte.  

Elevant Medi viimaste eluhetkede video näib olevat alguse saanud tavalise rannasviibija inimlikust soovist jäädvustada ebatavalist juhtumit – rannas supleb elevant. Erakordne ja huvitav. See, mis lõpuks juhtub, ei saanud video ülesvõtjale salvestamise alguses teada olla.

Küll aga oli ta lõpptulemusest teadlik hetkel, kui otsustas riputada video You­­tube’i. Informatsioonil on omadus levida. Seda olulisem on iga sellist videot või pilti internetis avaldades endalt küsida, miks on seda vaja avalikkusega jagada ja milliseid tagajärgi võib see kaasa tuua.

Selle video jõudmine vastavate organisatsioonide või õigusorganiteni võib aidata kaasa tõe väljaselgitamisele edasises uurimises. Seda ka siis, kui video jõuab nende institutsioonideni otse, mitte meedia vahendusel.

See video ei anna lisateavet tavalisele meediatarbijale. See ei ütle loomafüsioloogiat ja -käitumist mitte tundvale kõrvaltvaatajale rohkemat kui juba teada oleva fakti elevandi surma kohta.  Küll aga loob see pretsedendi: suremise näitamisega on võimalik saada kuulsaks ning piir ebaeetilise meelelahutuse ja avalikkuse informeerimise vahel on ületatud. Olgu, praegu oli see elevant.

Homme filmib väikeloomakliiniku õde oma telefoniga teie kasvajasse sureva kassi viimaseid tõmblusi pärast surmavat süsti. Ja jagab seda oma kümne sõbra (ja kogu maailmaga) suhtlusvõrgustikus. Ülehomme ei näe arstiteaduse tudeng probleemi teha haiglas pilti surevast patsiendist, et fotot pärast sõpradega internetis jagada. Seda kõike võib, sest loodud pretsedent avab tee niimoodi käitumiseks.

Ebaeetiline kohtlemine, piinad ja kannatused saavad teatud piiril meelelahutuseks. See juhtub siis, kui avaldatav ei sisalda enam uut, avalikkusele vajalikku teavet, vaid võimendab põhjendamatult olemasolevaid emotsioone. Kas suremine on meelelahutus, et seda on tarvis niimoodi eksponeerida ja jagada?

Iga inimene, kes midagi filmib või pildistab, võiks enne materjali kogu maailma avalikkusega jagamist kaaluda, kas üleslaaditav sisu sisaldab ikka infot, mida on vaja teada absoluutselt kõigil. Lisaks võiks endalt küsida, kas selline ebaeetilise meelelahutuse jagamine võib anda teistele innustust järgimiseks.