Ülo Veldre: planeerimisest oavalguses

Tartu linnavolikogu liige Ülo Veldre (SDE). Foto: Margus Ansu

Vanarahvas seostas hämaraid tegusid aovalgusega. Vaevaliselt küll, aga Oa tänava korruptiivses planeeringuskandaalis on toimumas pööre – linnavalitsus on tühistanud Oa 10c ehitusloa ja andnud välja ehitusloa selle osaliseks lammutamiseks, sisekontrolli materjalide põhjal on pöördutud uurimisorganite poole. Ometi ei saa veel kuidagi öelda, et lõpp hea, kõik hea.

Esiteks ei ole see lugu veel lõppenud, ja teiseks, linn ei ole põhilises tunnistanud enda eksimust. Seetõttu on esialgu veel vähe lootust, et sellest juhtumist tehakse õiged järeldused, et «oavalguse» hämarad ajad Tartu planeerimisprotsessis on möödanik.

Vassimine jätkub

Linnavalitsuse memos linnavolikogu revisjonikomisjonile on öeldud: ehitusõiguse määramisega seonduvad otsused on üles ehitatud sellele, et tegemist on olemasoleva hoone rekonstrueerimise ja laiendamisega. Rekonstrueerimise ja laiendamise tõlgendamisel lähtusid arhitektuuri- ja ehitusosakonna spetsialistid senisest praktikast. Kui tegu oleks uue hoone ehitamisega, oleks miljööväärtuslikul alal kindlasti olnud vaja koostada detailplaneering ja loomulikult ka juhinduda kehtivast Supilinna üldplaneeringust.

2012. aasta alguses välistas toonane linnavalitsuse arhitektuuri- ja ehitusosakonna juhataja Karin Raid avalikult Tartu Postimehes (TPM, 2.3.2012) ridagaraažiboksi ümberehitamise eluruumiks.

Tundub, et just kodaniku juhuslikust küsimusest saadi inspiratsiooni ja sügisel läks käiku märksa suurejoonelisem plaan. Iseasi, et ridagaraažidest korterelamute ehitamine ei ole sama hoone rekonstrueerimine ega laiendamine, vaid uute hoonete ehitamine. Ehk linnavalitsuse lähtealus on vale, selle väite kinnituseks võib tuua mitu riigikohtu lahendit.

Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutab oma 2008. aasta 14. jaanuari otsuses nr 3-1-1-90-07 vajadust hinnata igal üksikjuhul, millise tulemuseni on soovitud ehitustegevusega jõuda – kas püstitada uus ehitis või parendada senist.

Tartu Oa tänava juhtumil on palju sarnasusi Tallinnas Sanatooriumi 2a / Põllu 63a asuva tuberkuloosihaigla teeninduskompleksi (pesumaja, katlamaja, remondibaas) hoonete rekonstrueerimisega pansionaadiks. Tallinna ringkonnakohtu (haldusasi 3-06-188) sellekohane otsus on jõustunud riigikohtu otsusega (1.4.2009 nr 3-3-1-90-08).

Tõsi, Tallinna Sanatooriumi tänava juhtumi puhul asendati ka vundament (Oa tänavas väidetavalt mitte), aga kohtu põhjendust vaadates oli teisigi olulise kaaluga argumente, näiteks ruumijaotuse ja kasutusotstarbe muutmine. Mainitud, aga teistegi riigikohtu lahendite põhjal võib suure tõenäosusega väita, et kohus tunnistaks Oa 10b/10c korterelamute ehituse uute hoonete rajamiseks, mitte olemasolevate garaažide parendamiseks. Paraku tundub, et linnavalitsus püüab sellist arusaama iga hinna eest vältida.

Tartu abilinnapea väitis pikka aega, et peale naabrite nõusoleku puudumise muid probleeme pole (tegelikult ka kehtiva üldplaneeringu eiramine), kuid viimaks tunnistas ka Tartu linnavalitsus, et Oa tänavas kavandatud juurdeehitise maht ületab tunduvalt seadusega lubatud 33 protsenti.

Sisuliselt tähendab see, et kavandatud ehitustegevust poleks saanud lubada mitte projekteerimistingimuste väljastamise, vaid detailplaneeringu koostamisega.

Ehitusseaduse paragrahv 19 ei jäta just kuigi palju tõlgendamisvõimalusi, projekteerimistingimused saavad ehitusprojekti aluseks olla vaid detailplaneeringu koostamise kohustuse puudumisel.

Rikkumine on nii ilmne, et kohtusse kaebamise korral ei peaks otsust isegi prognoosima – projekteerimistingimuste koostamiseks välja antud haldusakt on õigustühine ja kehtetu algusest peale. Seetõttu on õigustühised ka nende projekteerimistingimuste põhjal välja antud ehitusload, mitte ainult tühistatud Oa 10c, vaid ka Oa 10b ehitusluba.

Ebavõrdne kohtlemine

Seda kummalisem tundub, et kui arendaja on valeandmeid esitades ja korruptiivsete sidemete abil saanud linnavalitsuselt seadusvastase ehitusõiguse, miks linnavalitsus on võtnud enda südameasjaks nende ebaseaduslike ehitiste seadustamise kas või väiksemas mahus.

Miks lähtutakse endiselt arendaja huvidest, mitte korrektsest asjaajamisest, rääkimata kogukonna õiglustundest?

Linna sisekontroll tunnistas selle juhtumi menetlemist kiirendatud korras. Oa tänava arendaja sai mõne kuuga kätte kõik ihaldatud ehitusload. Samas tartlastest koduomanikud, kes tahavad natuke oma maja kõpitseda, kurdavad linnavalitsuse lõputu, pisiasjades noriva ning aastaid vältava bürokraatia üle.

Mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale, kostaks vanarahvas. Nüüdisaegsemalt ja lühemalt öeldes aga kõlaks see nii: ebavõrdne kohtlemine. Kas see ongi linnavalitsuse senine praktika?

Probleeme on teisigi. Praegusel juhul (miljööväärtusega alal) pidanuks detailplaneeringu menetlemine kuuluma linnavolikogu ainupädevusse ning küsimuse otsustamine linnavalitsuse poolt tähendab selgelt pädevuse ületamist ja tehtud otsuse õigustühisust.

Kui seegi on linnavalitsuse tavaline praktika, siis ... mõningal määral see ehk tõepoolest selgitab (aga ei õigusta), miks linnavalitsus püüab seda juhtumit lahendada kohtuväliselt ning suruda selle enda kehtestatud menetluspraktika ja projekteerimistingimuste raamidesse.

Küsimusi tekitab ka Karin Raidi lahkumine omal soovil, et «keegi ei saaks seada kahtluse alla otsuseid, mis linnavalitsus langetab Oa 10b/10c asjus nüüd ja edaspidi.» Tervest mõistusest lähtuvalt see pigem takistab tõe väljaselgitamist, kui lubatakse lahkuda inimesel, kes ühena vähestest kui mitte ainukesena teadis, kuidas asjad tegelikult toimusid.

Mitte kuidagi ei ole põhjendatud ka (ainult) ametnikkonna süüdi lavastamine, mõne ametniku patuoinaks tegemine ja poliitilise juhtkonna vastutusest puhtaks pesemine.

Just selle eest juhid vastutavad, et masinavärk töötaks laitmatult – kui mitte, siis see ongi linnavalitsuse juhtide vastutuse(le)võtmise koht.