Pealinnas Tallinnas on pal­ju räägitud rohelise linna arendamisest, käimasolevad vanalinna päevadki on sedapuhku nimetatud rohelise linna peoks. Tartu võiks tähelepanu keskendada mitte rohelisest linnast rääkimisele, vaid asja sisuliselt ära tegema.

Mis kasu võiks üldse olla läbimõeldud keskkonnaprogrammiga rohelisest linnast? Sellises linnas võiks olla õhk ja vesi puhtamad ning inimesed tervemad ja rõõmsamad. Sellises linnas oleks mõnus olla ja sinna oleks teistelgi hea tulla, väheneks tung kolida linnalähedastesse valdadesse.

Ühe uurimuse kohaselt tapab õhusaaste keskmiselt 300 tallinlast aastas ja vaevalt on olukord Tartuski kardinaalselt parem.

Vaja on ambitsiooni


Kliimamuutustele ja teistele globaalsetele keskkonnaprobleemidele ei saa jääda ootama päästvaid lahendusi kõrgemalt, nendega saab ja peab tegelema igal tasandil. Ka ühe linna – näiteks Tartu – tasemel peaks selleks olema oma selge plaan.

Meil on kohalik Agenda 21 aastast 1998 ja keskkonna arengukava aastast 2005, aga puudu on ambitsioonist.

Kui linna transpordi arengukava tunnistab autostumist probleemina, aga seab sihiks saavutada viie aastaga jalgrattakasutuse osakaalu tõus ühe protsendi võrra, siis on selge, et probleemi tõsidusest pole aru saadud.

Vaja on teema tähtsustamist linnavalitsuses, mis võiks väljenduda näiteks eraldi abilinnapea koha loomises ning tugevamas keskkonnaosakonnas.

Positiivseid näiteid poliitilisest ambitsioonikusest on Euroopas küllalt võtta. London on maksustanud autoga kesklinna sisenemise, uus linnapea Boris Johnson on sõnastanud eesmärgi teha Londonist puhtaim ja rohelisim linn maailmas.

Saksamaa linn Freiburg on läinud kaugemale, olles toonud sihikindla tööga linna kümneid tuhandeid uusi töökohti just keskkonnasäästlike tehnoloogiate valdkonnas.

Mis suunas võiks Tartu linnavalitsus Agenda 21ga algatatut edasi arendada?
Vaja oleks selget eesmärki, näiteks vähendada linna ökoloogilist jalajälge või süsinikumahukust aastaks 2020, 2030 ja 2050 kindla ühiku võrra. Vastav ühik olgu spetsialistide arutada ning peaks olema saavutatav praegu maailmas juba olemasolevate tehnoloogiate ja teadmiste toel.

Kui eesmärk paigas, tuleks teha valdkondlikud rakenduskavad – planeerimises, transpordikorralduses jne. See poleks odav, aga pikas plaanis läheks rohelise linna idee eiramine rohkem maksma.

Praktilised lahendused


Keskkonnahoidlikuma linna lahendusi on palju välja pakutud, need tuleb vaid kokku koguda ja realistlikud neist ellu viia.

Annelinna ja teiste piirkondade korterelamute soojustamine võiks vähendada märgatavalt elanike soojaarveid ning vähendada energiatootmist, olgu kütteks siis turvas, gaas või midagi muud.

Energiasäästu rakendumine suures mastaabis eeldab muidugi ka selget riigipoolset tuge.
Riigi abi võiks väljenduda näiteks tüüpprojektiga maja energiasäästu tüüplahenduse väljatöötamises ja ühistutele antavate pangalaenude tagamises, mis teeks renoveerimislaenude võtmise köitvamaks. Ilmselt saaks energiasäästuks kasutada Euroopa Liidu struktuurifondide vahendeid.

Linnaõhk oleks puhtam ja linn mõnusam, kui arvestatav hulk igapäevaseid autokasutajaid eelistaksid busse (või miks mitte tulevikus ka tramme). Selleks peaks rajama autode arvelt eraldi bussiradasid. Võimalik, et bussid saaks panna sõitma Tartu reoveepuhasti setetest toodetava biogaasiga.

Jalgrattakasutusel on üliõpilaste linnas Tartus väga suur potentsiaal, mille ärakasutamiseks tuleks lubada jalgratturid ajutiselt kõnniteedele, kuni arvestatav rattateede võrgustik valmis.

Keskkonnasäästliku linna lahendused peaksid ulatuma ka paljudesse teistesse valdkondadesse. Muu hulgas peaks au sisse tõstma võimalikult lähedal ja võimalikult mahedalt kasvatatud toidu, mille kasutamist saaks nõuda näiteks lasteasutustes.
Kapsaste-kaalikate avaturg võiks sarnaselt paljude Lääne-Euroopa linnadega kolida nädalavahetustel Raekoja platsile.

Häid näiteid on mujalt palju võtta, aga hakatuseks peaks ilmutama ambitsiooni. Kas või soovi Tallinnast parem olla.

Peep Mardiste kandideerib Eestimaa Roheliste nimekirjas Euroopa Parlamenti.

    Loe ka neid

    Tagasi üles