Laste rõõm soojendas sõjaväelaste südant

Foto: Margus Ansu

«Oh kui palju sõdureid!» hüüatas väike poiss eile õhtupoolikul Sireli lasteaia hoovilt tänava poole vaadates. Sõjaväelased tulid aeda, nägu naerul ja käed täis uhkeid kingitusi. Lasteaiapere võttis nad vastu hõisete, laulude, pillimängu ja ühise tantsuga.

Suuri veoautosid ja traktoreid, nukumaju, võimlemisrõngaid, tõukerattaid, reketeid, jalgrattakiivreid ja muudki lasteaiale vajalikku kinkisid nädala pärast Balti kaitsekolledži lõpetavad laigulistes vormides kursuslased Lätist, Leedust ja Saksamaalt.

Tõukerattad pandi pikema jututa kokku ning sõit võis alata. Sõjaväelased puhusid, põsed punnis, hüppepalle täis. Mängutraktorid leidsid kohe tänulikke mängijaid. Kehakinnituseks limpsisid kõik üheskoos jäätist.

Kolledžis õppijail on traditsioon tänada linna, mis on olnud neile heaks võõrustajaks ja koduks, rääkis Läti pealinnast Riiast pärit kursusejuht Sandris Sangers. Haridusosakonna abiga valiti välja väike lasteaed Lubja tänavas.

Esmalt oli sõjaväelastel plaan korda teha õues asuv puidust paviljon, kuid Eesti määrused on karmid, tõdes Sangers. Nii otsustati juriidiliste küsimuste vältimiseks korraldada hoopis korjandus. Ühtekokku kogusid nad enam kui 600 eurot ning lasteaia juhataja Jelena Ustaviga arutati läbi, millest lastel enim puudus.

«Ehk on lastel mänguasjadest isegi rohkem rõõmu kui paviljoni värvimisest,» arvas Sangers nüüd.

Veel rääkis ta, et Tartu jääb talle meelde linnana, mis pole küll suur, kuid kus on kõik vajalik olemas. Siin on puhas ja kodune, linlased on avatud ja sõbralikud, kõneles Sangers. «Kui mul oleks võimalus valida oma elukohta, kuuluks Tartu kindlasti mu esimeste valikute hulka,» kinnitas ta.

Paraku ei saa sellise tasemega sõjaväelane oma elukohta ise valida. Ka Lätist siia kolinud perekond tuleb taas kaasa võtta ning suunduda järgnevaks kolmeks aastaks NATO esindusse Hollandis.