Karjääriredel seisab sisetunde peal

Helena Akkel unistab, et ühel päeval võiks õpetada ning oma õpilas­telt õppida just selles valgete sammastega majas. Foto: Kristjan Teedema

«Ma ei ole siiamaani veel paika pannud, et tahaksin kindlasti olla õpetaja. Ma tahan olla haritlane, tahan terve elu õppida,» alustab Helena Akkel juttu oma tulevikust.

«Olen ammu otsustanud, et tahan töötada hariduse vallas. Usun, et kõige rohkem õpib inimene teisi õpetades, ja tean ka, et alati tuleb alustada altpoolt,» rääkis järgmisel nädalal Miina Härma gümnaasiumi lõpuaktusel tunnistuse saav Helena Akkel.

Hariduse valdkonna valis Helena intuitiivselt, talle tundus, et ta sobib sinna. Seda, kas ta lastega üldse hakkama saab, otsustas neiu kontrollida paar aastat tagasi ning läks laagrisse kasvatajaks. Selgus, et põngerjaid ta ei karda ja saab nendega kenasti hakkama.

«Hariduses on vaja distsipliini, on vaja korda, samas ka usaldust ja mõistmist. Tuleb leida kesktee,» rääkis Helena. «Olen leidnud tasakaalu ja arvan, et saan sellega hakkama.»

Ta rääkis ka, et pedagoogi ülesanne ei ole mitte ainult õpilasele informatsiooni andmine, vaid tuleb õpetada, kuidas seda infot omandada. Ning kui suuta tekitada lapses kirg, otsib ta teda huvitavat teavet juba ise.

Kooliõpetaja amet ei ole siiski see, mida Helena endale alatiseks ette kujutab, tal on tehtud palju suuremad plaanid.

Õppimine õpetades

Helena on endale paika pannud mõttelise redeli. Alustada tahab ta õpetajana, saada koolidirektoriks, töötada haridusministeeriumis ning jõuda ühel päeval kindlasti ülikooli professoritoolile. «Sinna ma tahaks oma kõige suuremas unistuses jõuda,» viipas ta käega aknast paistva ülikooli peahoone poole.

Esialgu tahab Helena pühenduda oma kirele, ajaloole. Seda peab ta võtmeks maailmas praegu toimuva mõistmiseks.

Ülikoolis tahaks neiu õppida näiteks üldajalugu ning kui pärast bakalaureuseastme lõpetamist on tulnud kindel teadmine, millele edasi spetsialiseeruda, võiks ehk edasi õppida välismaal. Taas kord intuitiivselt tõmbab teda Aasia riikide ja nende ajaloo poole.

Tulevikus näeb ta oma elus kindlat kohta ka teadusel, sellega võiks tegelda juba õpetajaameti kõrvalt. «Teaduse tegemine on rohkem hingeline vajadus, iseendale,» mõtiskles Helena. «Ja eks elu toob alati vingerpusse, ma kunagi ei tea, mis tegelikult saab, aga vähemalt olen endale kindlaks teinud hariduse valdkonna.»

Austust ei ole

Eesti haridusellu panuse andmine on Helenale pigem tema enda kui ühiskonna vajaduste rahuldamine. «Kuigi ma ei ole Eesti patrioot, austan siiski seda riiki ja tunnen, et hariduse kaudu saab siinseid veakohti parandada,» arvas ta.

«Õppisin Tšiilis aasta aega ja nägin täiesti erinevat koolikultuuri. Näen, et valupunkt meie süsteemis on õpetaja ja õpilase suhtlus,» rääkis Helena.

Olukorda, kus õpilastel puudub õpetajate vastu igasugune austus, ei saa tema arvates muuta vaid hariduse tasandil, see on palju suurem mure.

Noori ei huvita õppimine ja kooli põhieesmärgiks on saanud hoopis end näidata – mitte seda, mida tead, vaid seda, milline välja näed. «Päris paljud mõtlevad tagantjärele, et oleks võinud rohkem õppida,» rääkis ta. «Õpilased ei mõtle ette, mis neist edasi saab.»