Tartu Ülikool piirab doktorantide arvu

Illustratsioon: Tartu Ülikooli õppestatistika Foto: Margus Ansu. Graafika: Kaido Linde

Varem võisid ülikoolid võtta doktoriõppesse vastu lisaks riigieelarvelistel kohtadel õppijatele ka doktorante riigieelarvevälistele kohtadele, kuid tasuta kõrgharidus seab sellele piirangud.

Bakalaureuse- ja magistriõppes tasusid riigieelarvevälistel kohtadel õppijad õppemaksu, doktoriõppes aga õppemaksu polnud, kuid doktorandil ei olnud ka õigust saada doktoranditoetust ning tema õpetamiseks ei olnud riiklikku rahalist tuge.

Kõrgharidusreform seab piirangu, mille järgi peavad kõik doktorandid saama ka toetust.

Tartu Ülikooli õppeprorektor Martin Hallik selgitas, et lisaks stipendiumile peab iga doktorandi kohta olema ette näidata ka raha tema õpetamiseks – juhendajatasu, õppematerjalide, konverentsidel käimise jms raha.

Maaülikoolil seis endine

Riigi ja ülikooli vahel sõlmitud tulemuslepingu järgi võtab Tartu Ülikool nagu kuuel eelneval aastal riigi rahastatavatele kohtadele vastu 161 doktoranti.

Erinevalt möödunud aastatest on märgatavalt vähenenud nende vastuvõetavate arv, kes jäävad väljapoole seda 161, ehk lihtsalt öeldes on tegevustoetuseväliste õppekohtade arv tublisti väiksem.

Näiteks 2010. aastal võttis ülikool riigieelarvevälistele (REV) kohtadele 105 tudengit, tänavu on esmase kava kohaselt kogu ülikooli peale võimalik tegevustoetuseväliselt õppima võtta vaid üheksa tudengit.

Hallik lisas siiski, et Tartu Ülikool plaanib tegevustoetuseväliste kohtade arvu suurendada, kuna mõnede instituutide ja teaduskondade uurimisrühmadel on teadusprojektide juures ette nähtud raha ka doktorantide väljaõppeks.

Kuna nende lisakohtade üle otsustamine on veel käimas, ei saanud Hallik öelda, millise teaduskonna või uurimisrühma juurde on doktorandikohti juurde taotletud, kuid ta vihjas, et kohad liiguvad ikka sinna, kus on nende tarvis teadusraha.  

Eesti Maaülikoolis on riigieelarvelistele kohtadele vastu võetud doktorantide arv jäänud 18 ja 22 vahele. Tänavu võtab maaülikool tegevustoetusekohtadele 24 doktoranti.

Sellest väljapoole jäävaid kohti on maaülikooli õppeprorektori Paavo Kaimre sõnul ilmselt kolm kuni kuus. Umbes samas suurusjärgus on varasematel aastatel olnud ka REV-kohti.

Väljalangevus väheneb

Võib tekkida küsimus, miks üldse on tarvis peale riigi raha eest koolitatavate veel täiendavalt võtta vastu doktorante? Instituudid on kasutanud REV-kohtadele võetud doktorante varuvariandina, juhuks kui riigieelarvelisel kohal õppija näiteks õpingud katkestab.

Martin Hallik rääkis, et varem võisid instituudid võtta tudengeid doktoriõppesse paljuski oma äranägemise järgi. «Kohati võeti tagasihoidlikult, mõningatel puhkudel võeti üsna palju, olenevalt aastast ja erialast,» ütles ta.

Mõnes instituudis esines juhtumeid, kus kaks kolmandikku vastu võetud doktorantidest õppis REV-kohtadel ehk riigi rahast tasutud doktoriõpe oli tugevas vähemuses. See aga ei tähendanud, et REV-kohtadel õppijatel olnuks alati rahaline kate või stipendium. Kuna siis ei pruukinud tudengid ka REV-kohal õppides saada doktoranditoetust, võisid teinekord õpingud jääda venima või sootuks katkeda.  

Halliku kinnitusel peab uue korra järgi olema iga doktoriõppekoha taga ka rahaline kate. See omakorda tähendab, et vastu saab võtta nii palju tudengeid, kui paljudele on raha õppevahendite, välislähetuste ning juhendaja tarvis.

«Me ei saa vaba käega külvata doktorante ja siis loota, et küllap neist ka mõni kaitseb,» sedastas Hallik. Tema sõnul peaks juhendajatel olema optimaalne arv doktorante, keda nad ka tegelikult jõuavad juhendada.


Doktoriõpe

• Doktorantuur ehk kõrghariduse kolmas aste, nominaalaeg neli aastat.

• Iga doktorant peab õppekava täitmise korral saama doktoranditoetust, mis on 383,47 eurot kuus.

• Doktorandi õppekuludeks, mille alla kuulub juhendamine, välislähetused ja õppematerjalid, on aastas ette nähtud üle 9000 euro.