Kes juhib uiske siis, kui neid ise ei juhi

Iga uus rulluisutaja arvestagu, et linnas on teisigi liiklejaid. Treener Jarek Mäestu hoiak vabal veeremisel on õige, sest keharaskus on kandadel. Reporter Aime Jõgi hoiak tahab korrigeerimist. Foto: Kristjan Teedema

Rulluisutamine meelitab kergliiklusteedele aina uusi harrastajaid.

Rulluisutada on ilus. Vaatad sirget asfaldilinti, tõukad, tõukad ja tõukad. Annad kätega hoogu juurdegi. Vastutuules ja mäkketõusu peal saad sooja sisse. Lõdvestad õlad ja raputad päevase kontoriväsimuse maha. Paremale jääb Ihaste rammusa heinaga luht ja vasakult sõidab vastu buss number 15.

Sa pole inimene, vaid lind. Või mõtle, kuidas meeldib!

Tegelikult ei ole mingit vahet, kas rulluisutada jalgu natuke ette või taha loopides, kas mõlemalt poolt hoogsalt poognaid võttes või otse sirgjoont pidi tuhisedes, kas kätega eest taha või küljelt küljele vehkides. Vähemalt mitte minusugusel, kes ma ei kogu kilomeetreid ega võrdle oma eilset sõiduaega tänasega ega unista maratonile pääsemisest.

Tõeline rulluisumaratoonar ja treener Jarek Mäestu jääb selle suhtumisega enam-vähem rahule: tõsi see on, kui liikumine lihtsalt meeldib ja rõõmu jätkub, siis las olla. On aga siiski üks range tingimus: sina pead juhtima uiske, mitte uisud sind!

Muidugi rõõmustab Jarek Mäestu selle üle, et rulluisutamine on moes ja et iga suve algul näib, et just selle ala harrastajaid on rohkem kui mullu. Rulluisutamine on sobiv neile, kes ei saa või kes ei armasta joosta. Jooksmine pole muud kui töö, töö ja töö. Rulluisuta-des võid sobival hetkel keha piitsutamisest loobuda ja elu nautida – liigud ju ikka.

Vilumus ei tule niisama

Rulluisutamise populaarsuse kasv tähendab aga tihedamat sagimist kergliiklusteedel, üksteisega enamat arvestamist ning uutelt sõitjatelt enne teistega liitumist siiski ka vilumuse omandamist.

«Põlve-, küünarnuki- ja peopesakaitsmed on vajalikud, kiiver aga kohustuslik,» ütleb Jarek Mäestu. «Sa võid ise eksida, aga eksida võib ka keegi teine.»

Jarek Mäestu räägib loo, mil ta jõudis rulluisutades järele inimesele, kes jalutas pealtnäha väga rahumeelset koera. Aga ühel hetkel jooksis see koer vales suunas, vedades rihma risti üle rulluisutee. Selle asemel et rihm käest lahti lasta, tõmbas peremees selle instinktiivselt lukku. Kukkumine oli paratamatu.

Jarek Mäestu ütlebki, et tõsiselt on ta kukkunud kolm korda ja kaks neist mitte omal süül.

Algaja jääb algajaks, kui ta usaldab vaid sirgeid teelõike, kardab kiireid langusi ja kurve. Just nii nagu mina – ma olen teist suve uiskudel, aga ikka algaja! Jarek Mäestu on minuga nõus.

Kuigi sirge tee peal võib uisk ju näiliselt üsna hoogsalt libiseda, siis lisaks «linnuna lendamisele» võiks iga kord ka hoopis teistsuguseid harjutusi teha, näiteks paigal püsida või kivikestest mööda manööverdada.

Võib ka leida mõne maa- või asfaldimärgi ning püüda enne seda kiirus maha võtta kas siis kannaklotsiga pidurdades või sahka sõites või hoopis T-stoppi teha püüdes.

«Sahka sõita» tähendab rulluisutamise puhul sama, mis suusatamise puhulgi. Ajad jalad laiali, jätad need põlvest kõveraks, aga suunad uisuninasid teineteise poole ja hoost hoolimata hakkad jalakandu tugevalt väljapoole suruma.

T-stopp tähendab seda, et libised ühe jala peal ning pidurdad nii, et paned teise jala rullikud esimese jala taha risti lohisema.

Harjutada on vaja ka kurvide võtmist ja kurvis jalg jala ette tõstmist, see on aga juba edasijõudnute tunni teema. Enne kui sinnamaani jõuad, võib harjutada lihtsalt asfaldilt murule sõitmist, sest ka murulepääs võib ootamatu takistuse tekkides või kurvi mitte välja võttes olla parim lahendus.

Jarek Mäestu ütlebki, et sellist pidurit või turvavööd, mis hättasattunud rulluisutajat ühegi kriimuta päästaks, olemas ei ole. Rulluisutaja pidurdustee on ka kõige tublimal pidurdajal ikkagi pikk. Nagu rongil.

Kui kukkumine näib paratamatu, on tark end enne saatuslikku hetke nii madalale maa kohale lasta kui võimalik – kokkupõrge maaga tuleb pehmem.

Jarek Mäestu ei väsi kordamast, et rulluisutajat hoiab kõige paremini ikkagi kiiver ning põlve- ja küünarnukikaitsmed. Peopesakaitsmetest on kasu siis, kui uisutajal on meeles kukkudes sõrmi mitte kõverasse tõmmata, vaid neid hoopis sirgeks sirutada. Nii pääseb sõrmenukkide marrastustest.

Kaks rulluisukooli

Tõsi on aga see, et rulluisutamise harjutamiseks sobivat kohta linnas leida polegi nii lihtne. Kergliiklusteel on teised liigelda soovijad, pealegi jääb tavaline kergliiklustee algajale pöörete õppimisel kitsaks. Selleks oleks ikka tervet platsi vaja.

Jarek Mäestu ütleb, et rulluisukooli tunnid leiavad selle suve algul aset näiteks neljapäevaõhuti Tamme staadionil ja kolmapäevaõhtuti Annelinna spordihoone esisel platsil.

Esimesel on korraldajaks portaali Treeningplaan.ee meeskond koostöös Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonnaga ning teisel Tartu Arctic Sport Club.

Jarek Mäestu meelest on tervitatav see, et rulluisukooli tunde juhendades on ta kohanud nii 20- kui 50-aastasi harjutajaid ning vanusepiire sel alal tõesti ei ole. See sobib paljudele.

Algajaile tuletab ta meelde, et rulluiske ostma minnes tuleb leida täpselt paras number, mitte number või paar suurem. Jala stabiilsus veerevatel rullidel saavutatakse vaid siis, kui jalg istub saapas täpselt ühe koha peal, mitte ei uju siia- ega sinnapoole.

Kergliiklusteel, kus on teisigi liiklejaid, tasub meeles pidada, et eessõitja liigub alati sirgjooneliselt. See tähendab, et kui ta kuuleb endale kedagi selja tagant lähenemas, siis ta ei vaheta ähmiga rada, vaid jätkab otse liikumist. Rada vahetab möödasõitja.

«Aga midagi keerulist siin tõesti ei ole,» sõnab Mäestu lõpuks. «Sul läheb väga hästi!»