Kuigi Emajõe veeliikluse elavdamisest on räägitud aastaid ning mõndagi on ka tehtud, tunnistavad paadimehed üsna üksmeelselt, et tegelik olukord on endiselt kehvake – pole kuhugi sõita ega kusagil silduda.
Emajõgi pakub paadimehele vaid üksikuid peatuskohti
11. juuni 2013, 12:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimase kaheksa aastaga on väikelaevade hulk kasvanud Tartumaal rohkem kui kaks korda. 2005. aastal oli liiklusregistri andmetel registreeritud Tartumaal 1725 väikelaeva, selle aasta juuni alguseks on paatide ja kaatrite hulk kasvanud 3600ni. Kogu Eesti peale on registreeritud väikelaevu vastavalt 15 896 ja 25 227. Seega on inimeste huvi kalastamise ja paadisõidu vastu väga suur.
Samas on paadiga kalameestel oma harrastuseks üldjuhul võimalusi, kuid ülejäänud paadiomanike olukord on küllalt nukker. «Kõik oleneb muidugi sellest, mida paadimees Emajõel teha soovib. Kas ta tahab kalale minna, niisama puhata ja loodust vaadata või hoopis veesuuskadega sõita,» ütles veeturismi arendav Alar Süüden.
«Kalameestel üldiselt probleeme pole ja nendega on kõik korras. Aga lõbusõidutegijatel tegelikult väga midagi teha pole. Kirglikud ala armastajad muidugi leiavad tegevust ja kohti, kus käia, aga kui vaadata kas või paadisildugi, siis pea ainuke koht linnas, kus saad silduda ja paadist välja tulla, on Atlantise esine,» rääkis Süüden.
Tartust väljaspool pole aga Süüdeni sõnul peaaegu midagi. Ei allavoolu ega ülesvoolu sõites. Ainuke koht, mis Süüdenile meenus, on Tartust umbes kolmekümne kilomeetri kaugusele jääv Kantsi kõrts ehk Riigimetsa Majandamise Keskusele kuuluv Emajõe Suursoo looduskaitseala keskus.
«Aga sinna on tükk maad sõita ning bensiinikulu on mootorpaatidel enamasti üsna suur. Pealegi, kui oled paar korda käinud, pole enam huvitav. Kuna see on ainuke, siis tihtipeale ei mahu sinna ka ära,» rääkis Süüden paadimehe muredest.
Ka veelaua, -suuskade või -rõngaga ekstreemspordi harrastajatel tuleb arvestada, et linna piires suuri laineid teha ei tohi. Linnapiirist väljaspoolgi võib minna pahuksisse veeteede ametiga, sest laevatatava veetee alas teisi veesõidukeid segada ei tohi. Palju oleneb ka sellest, kui lai on jõgi, kuid suuresti jääb veespordiharrastajatele vaid Kabina karjäär.
Slipp umbes
Paadimeeste murede hulka kuulub seegi, et korralikke vettelaskmiskohti on linnas vaid üks. Tartu populaarseim slipp asub Rebase tänava otsas, kus päikesepaisteliste ilmadega tekib nädalavahetustel tihtipeale paaditreileriga sõidukitest lausa järjekord.
Ülesvoolu jääb lähim slipp Kvissentali, kuid selle eest tuleb maksta väikest tasu ning seda saab kasutada vaid Tartu Kalevi veemotoklubiga kokku leppides. Öösel on slipp sootuks suletud. Rebase slipist allpool saab järgmisena paadi vette lasta alles Vana-Ihaste randumisalal.
«Praegune seis on selline, et ühest slipist on Tartu linnale selgelt vähe,» märkis Info-Auto Tartu esinduse juhataja Jaak Väärsi, kes on viimased kümme aastat müünud ka kaatreid ning käib tihti Emajõel sõitmas.
Kuus aastat tagasi Tartu linna raha eest ehitatud Rebase slipi rajamise ideed toetasid tookord ka politsei ja päästeamet, kuna see oli nende tööks hädavajalik. Nüüd aga oleks Väärsi arvates tarvis linna ühte vettelaskmiskohta juurde. Uue slipi vajadust tunnistas ka Tartu abilinnapea Raimond Tamm, ent ei julgenud võimalikke asukohti veel lubada.
Avaturu taga tegutseva MTÜ Sadamaklubi juhataja ning Wild Ridersi moto- ja paadipoe omanik Erik Tohvri tõi ühe probleemina välja sadamakohtade vähesuse. «Nendest on küll suur põud, sest suuri paate ja kaatreid on kogu aeg sisse ja välja panna keeruline,» ütles Tohvri. Tema hallatavas sadamas on nelikümmend viis tasulist kohta ning need on kõik hõivatud.
Praegu saab aasta läbi oma paati sadamas hoida vaid veneaegsetes paadisadamates, mis on tehtud kitsastele veesõidukitele. Üks sellistest on näiteks Jõe paadisadam Turu tänava katlamaja taga. «Kui kunagi uus sadam valmis saab, võib oodata Emajõel hüppelist arengut,» pakkus Väärsi ning pani kavandatavale Sõpruse silla sadamale suuri lootusi.
Jõeäärne söögikoht
Kõigi Tartu Postimehega vestelnud paadi- ja kaatriomanike kinnitusel võiks Emajõel olla koht, kus saaks silduda ja mõnusalt keha kinnitada. Kas see peaks olema linna piires või kaugemal, on omaette küsimus.
«Praegu on ainuke selline võimalus Atlantise ees, aga kui neid tekiks juurde, oleks juba palju huvitavam,» sõnas Jaak Väärsi. Ta pakkus ühe võimaliku kohana välja Kaagvere mõisa ajaloolise teenindajate hoone, mis asub Emajõe kaldal, Tartust umbes viieteist kilomeetri kaugusel. Samuti pakkus ta välja kaldapealse Kärevere silla juures.
«Sellised kohad tooks kaasa plahvatusliku veeturismi kasvu, eriti kui neist tekiks võrgustik,» nentis Väärsi.
Alar Süüdeni sõnul võiks niisuguse koha väljaarendamise oma südameasjaks võtta üheskoos nii linna- kui maavalitsus ja paadimehed. «Asi ongi organiseerimise ja raha taga,» märkis Süüden. Talle on tehtud selliste ujuvsildade pakkumisi, kus on peal ka bassein ja päevitamisvõimalus. «Kui selline asi oleks Emajõel, oleks see väga suur samm edasi.»
Tartu linnamajanduse osakonna projektijuht Toomas Põld ütles, et tänavu sügiseks saab linn juurde kaks kalastajatele ja paatidele mõeldud ujuvplatvormi. Üks neist pannakse Supilinna äärde Kartuli tänava otsa ning teine Jõe keskuse Prisma juurde ehk Sõbra tänava otsa. Platvormid on üheksa meetrit pikad ja üle kahe meetri laiad.
«Neid võib nimetada minikaideks, mille ääres saavad väikelaevad silduda ja kust pealt on ka hea kala püüda,» ütles Põld. Ujuvsillad on betoonist korpusega ja jäävad aasta ringi Emajõele.
Võrreldes Ujula Konsumi juures asuva lavatsiga on uued ujuvsillad stabiilsemad ja saavad vastu võtta ka suuremaid aluseid. Pealt on sillad kaetud puitlaudisega ja varustatud käetugedega.
Põllu sõnul peaks sildade hange õige pea välja kuulutatama ning jõele võiksid need jõuda juba augustis. Sama projektiga paigutatakse Sõpruse sillast Vana-Ihasteni Emajõe kallasrajale purdeid, istepinke ja infostende.
Randumisala Mäksale
Emajõe arendamisega on tegelnud ka 2005. aasta sügisel loodud SA Emajõe Jõeriik, kuid selle juhataja Viktor Nukka tunnistas, et pole enam nii optimistlik kui mõned aastad tagasi. Praegu aitab asutus nõu-
ga kaasa Reku paadisadama tegemisele ning Vasulas Amme jõe puhkeala väljaarendamisele.
«Kui õnnestub, on plaanis veeturistile Emajõele ka verstapostid rajada, et paadiga sõitja teaks ja näeks, kui kaugel ta on Tartust, Peipsist või Võrtsjärvest,» lausus Nukka.
Emajõe Jõeriigi abiga kavandas tänavu ujuvpaadisillaga randumisala rajada ka Mäksa vald, kuid valla ehitusnõuniku Andre Kaareste sõnul saadi euroraha soovitust tunduvalt vähem ning esialgsed plaanid tuli ümber teha. «Kahjuks anti vaid näpuotsaga,» tõdes ta.
Mäksa alevikust paari kilomeetri kaugusel alal puhastatakse nüüd vaid jõe põhi ja kindlustatakse randumiseks kallast murumätastega. Kaareste kinnitusel kavandatakse 25-kohalist erapaadisadamat ka Kavastu parve lähedusse, kuhu peaks tulevikus ehitatama slipp ja kämpingumajad