Paratamatult satub üks või teine paik Eestimaal või see või teine teema kord heatahtliku, siis jälle kriitilise tähelepanu alla. Eks õnnestumisi ja ebaõnnestumisi jagub igale poole ja igasse aega.
Jüri Kõre: amet, mis tartlast toidab
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Imre Mürgi Taaralinna tööturgu hindavasse arvamusartiklisse («Tartu arengu eeldus on uued töökohad», TPM, 3.6) on põhjendatud kriitika ja kaalumist väärt ettepanekute kõrvale lipsanud põhjendamatut pessimismi.
Opereerides Tartu töötajate arvuga – 2007. aastal 42 000 ja 2011. aastal 36 000 –, tuuakse lugeja silme ette langust näitav rakendatute graafik. Ja üsna hull tulevik käega katsutavas kauguses.
Põhiosa palgatöölised
Etappide kaupa andmeid avaldav 2011. aasta rahvaloenduse toimkond on teinud kõigile kättesaadavaks eestlaste töö ja elatusallikate kirjelduse.
Sellest aruandest loeme välja hoopis teisi fakte: 2000. aasta rahvaloenduse ajal oli Tartus 46 700 majanduslikult aktiivset inimest, sealhulgas 41 900 hõivatut (4800 töötut).
Kümnend hiljem, 2011. aastal 48 000 majanduslikult aktiivset, sealhulgas 43 700 hõivatut (4300 töötut). Neist põhiosa oli palgatöölised, ettevõtjaid (nii tööandjaid kui ka üksikettevõtjaid) oli kokku 1800 ehk 6 protsenti majanduslikult aktiivsest rahvastikust. Vastav Eesti protsent oli 6,5, Tallinnas 6,6.
Kuigi jutud eestlaste hariduse ja kvalifikatsiooni vastuolust majanduse ja tööturu nõudmistega on igapäevased, ei pälvinud rahvaloenduse vastav andmestik suuremat tähelepanu. Vaid ühe fakti suutsid ajakirjanikud pikkadest tabelitest välja lugeda: nimelt, et eestlase kõige tavalisem amet on müüjaamet, kokku 32 000 naist ja meest teenib oma palga välja kassas või leti taga.
Tegelikult oli Eestis 2011. aastal kõige arvukamalt hoopiski äri- ja haldusalal töötavaid keskastme spetsialiste – peaaegu 46 000.
Populaarne asjamees on ka juht. Sellise ilusa tiitli sai oma visiitkaardile trükkida 58 000 inimest. Aga juhiamet on rahvaloenduse liigitustes nii-öelda liit-, mitte lihtametiala, mis tähendab, et arv 58 000 pole üksüheselt võrreldav müüjate arvu ehk 32 000ga.
Enne tartlasi puudutavate arvude käsitlust veel üks üldisem tähelepanek: üsna levinud on arvamus avaliku sektori töökohtade koondumisest Tallinna.
Üldine avalikus ja erasektoris rakendatute arvu proportsioon on Eestis tööjõu-uuringute andmetel olnud pika aja jooksul 24:76 (protsenti). Nii oli ka 2011. aasta rahvaloenduse ajal. Üldise hõive taseme ning ka avalikus ja erasektoris rakendatuse vahekorra määrab esimeses järjekorras ära ikkagi erasektori areng.
Kahe kriisi vahel (2000–2010) kasvas erasektori töökohtade arv ja vähenes eelarvest rahastatute osa. Viimasel kahel aastal on graafikud liikunud vastupidiselt. Maakonniti on erinevus suur, väikseim on avaliku sektori töökohtade osa Harju- ja Pärnumaal (23%), suurim Hiiu maakonnas ja Ida-Virumaal (38%). Tartumaa jääb 29 protsendiga kahe vahepeale.
Tartu võrdluses Tallinnaga
Tartu arve silmitsedes võib esimese hooga järeldada, et rahvaloenduse andmestik ei anna olemasolevatele teadmistele palju uut juurde. Põllumajanduse, energeetika ja mäetööstuse kui Tartule mitte eriti omased tegevusalad jätame analüüsist välja. Riigi keskmisel tasemel on rakendatuid töötlevas tööstuses, ehituses, kaubanduses ja kinnisvarasektoris. Keskmisest rohkem on tartlasi hariduse, tervishoiu ja hoolekande valdkonnas, samuti kunstide alal.
Mis siis eelnevast loetelust üle jääb? Esmalt tasub nimetada ekspordile orienteeritud või seda teenindavaid tavapäraseid tegevusvaldkondi (veondus, majutus jms). Teine tegevusalade rühm, mida analüüsida tasuks, on uusi teadmisi loovad ja innovatsiooni edendavad harud (infotehnoloogia ja side, teadus, ka finantssektor).
Mõlemas valdkonnas pole mõtet võrdlustel Eesti keskmisega, pigem on kohane kõrvutada Tallinna ja Tartut. Olukorda selgitab juuresolev joonis, kindluse mõttes trükime ka mõned joonise aluseks olevad arvud.
Veonduses ja laonduses teenib oma palga ja loob väärtusi 16 200 tallinlast ja 2000 tartlast, majutuse ja toitlustusega on seotud 2200 pealinna elanikku ja 300 tartlast. Erinevus Tallinna kasuks on mõlemas vallas kaheksakordne. Sama pilt vaatab vastu info ja side alal, kus tallinlasi on rakendatud 10 000 ja tartlasi 1700. Vahe on kuuekordne.
Käesoleva aja rakendusstruktuur kirjeldab Tartut kui üleminekufaasis omavalitsust.
Kõige õnnetum seis on finantssektoris. Seda kirjeldavad arvud 5000 ja 500! Hiljuti arutlusel olnud Tartu kesklinna üks arenguvisioonidest maalis pildi linnast kui rahvusvahelisest ärikeskusest. Olukorras, kus Eesti finantssektor on koondunud Tallinna, on iga muu koha pärgamine sõnaga «rahvusvaheline» praegusaja kontekstis põhjendamatu optimism.
Ainsana on keerukamate alade võrdluses tartlastel hea seis kutse-, teadus- ja tehnikaalases tegevuses. Arvud 11 100 (Tallinn) ja 3300 (Tartu) kõnelevad viimase suhtelisest eelisest. Aga ainult suhtelisest, mitte absoluutsest.
Tartu nõrkused
Tublide tulevikku vaatajatena on tartlased kirjutanud mitmesuguseid arengukavasid, strateegiaid ja muid dokumente. Puudutagu need siis linna või kesklinna, ettevõtlust või turismi, lihtsamatest valdkondadest rääkimata. Niisugused sõnad nagu keskus, rahvusvaheline, innovatiivne, jätkusuutlik, klaster on selliste dokumentide igapäevane keelepruuk.
Käesoleva aja rakendusstruktuur kirjeldab Tartut kui üleminekufaasis omavalitsust. Masstöökohad on kadunud või pakutakse neist huvitatuile suhteliselt madalat palka. Kuigi innovatiivsete valdkondade potentsiaali kasutamist pärsib väidetavalt sobiva tööjõu nappus, pole probleemi ulatus praegu täpselt teada.
Võib ju mängida mõttega, et Eesti tööturule tuleb 10 000 Soome teenindajaks läinud inimese asemele sama suur hulk IT-spetsialiste. Kas Tartus on kohta 500-le, 1200-le või 3000-le nende hulgast? Iseenesest pole praegu isegi tähtis, milline on vastus sellele küsimusele.
Tähtis on era- ja avaliku sektori dialoog, mis keskenduks mõlema poole võimaluste arendamisele.
Tartu ettevõtlusuuring näitab ära linna nõrkused (ühenduste nappus, ettevõtluse tugistruktuuride keskpärane tase, tööjõu kvaliteet, linna vähene tuntus piiride taga). Nende leevendamine või lahendamine on erinevate võimutasandite ja tegevusvaldkondade võimuses. Selle nimel, et Tartus oleks rohkem neid ameteid, mis linlasi ja linna toidaks.