Tee viib unistuste töö poole

Artur Radziminskil on juba paigas kindel plaan eluks pärast Annelinna gümnaasiumi lõpetamist.

FOTO: Kristjan Teedema

Artur Radziminski tahab pärast Annelinna gümnaasiumi lõpetamist minna edasi õppima autoinseneriks. Pisut muretseb ta küll sellepärast, kas saab hakkama tavalisest keerukama erialase eesti keelega.

Erilist põhjust muretsemiseks tal küll ei ole. Kuigi Artur on venekeelsest perest ning kooliski õppis peamiselt emakeeles, sai ta aprillis sooritatud riigikeeleeksamil sajast punktist koguni 96. «Läks normaalselt,» muigas ta ise selle peale.

«Meil on head õpetajad, palju räägivad meiega, ja ka klassijuhataja on eestlane. Nii oli meil eesti keel iga päev suus,» rääkis noormees. «Kui on ainult teooria, siis ei saa selgeks.»

Teistelt eksamitelt ta küll nii head tulemust ei oota, aga eks see nüüd varsti selgub.

Kindel otsus

Artur ei tea veel täpselt, kuhu tema haridustee teda edasi viib. Ühest küljest tahaks noormees jääda Tartusse, sest linn on tuttav ning ka elamine oleks odavam, teisalt meeldib talle aga rohkem Tallinnas pakutav eriala.

Eelised kalduvad tema silmis küll pealinna kasuks, sest Arturi arvates on sealse haridusega ehk lihtsam pärast tööturul läbi lüüa.

Artur on teadnud juba põhikooli lõpust, mida ta edasi tahaks teha. 8. klassis arvas ta mõnda aega, et võiks minna keskkooli asemel hoopis tisleriks õppima, kuid vanemad soovitasid gümnaasium ära lõpetada ja seejärel edasi vaadata.

Siis tekkis tal huvi autode vastu ning see on ka jäänud. Võimaluse korral ja oma teadmiste piires nokitseb ta isa auto kallal. Kui midagi ei tea või ei oska, otsib internetist infot juurde.

«Ma näen, et paljudel klassis on selline väike kahtlus, kuhu minna, või et kuhu võetakse, sinna lähen,» rääkis ta oma sõprade palju keerukamast olukorrast.

Kuigi on tõenäoline, et Artur lõpetab kuldmedaliga, ja nii võimekatelt õpilastelt eeldatakse tihtipeale just ülikooli minekut, siis tema ei ole selle peale pikemalt mõelnudki. Tema arvates võtab ülikoolis õppimine päris palju aega ning praegu tundub, et ka tööle saamine ei ole pärast kindel.

«Minu eesmärk ei ole karjäär, vaid mingi kutse saada, et siis sellega elatist teenida,» rääkis Artur.

Tema vanematel ei ole selle vastu midagi.

Noormees ütles, et ka tema kolmele vanemale õele ei ole ema-isa kunagi ette kirjutanud, mida või kus nad õppima peaksid, vahel on küll midagi soovitanud.

Artur Radziminski rääkis, et tal on vanematega väga vedanud, sest ta on kõrvalt näinud, kuidas sõprade vanemad oma järeltulijaid kuldmedali poole sunnivad. «Ema ainult ütles, et õpi, nagu oskad, ja tee, mida öeldakse.»

Suviti on Artur tööl käinud: isale ehitusel abiks lihtsamaid asju tegemas ja on teinud ka pisut restaureerimist. Seetõttu on ta tööeluga juba päris hästi kursis ning nende noorte kohta, kes ilma ulmelise palgata üldse pole nõus käsi määrima, arvab ta, et nad on endast ilmselt liiga heal arvamusel.

«Kohe sellist palka ei saa. Mul on palju tuttavaid, kes alustasid lihttööst, aga said kogemusi ja said paremaid töid. Minu arust ei ole see probleem,» rääkis Artur, et enda ülestöötamine on täiesti tavaline ja normaalne.

Soov saada rekkajuhiks

Oma kaugemat tulevikku silmas pidades arvas ta, et ülemuse rolli ta endale eriti ei tahaks. Kui on tõesti hea koht, siis tagasi ta seda ei lükkaks, aga koos kõrge kohaga tulevad ka suuremad mured.

«Kui oled lihttööline, siis oled viieni tööl ja lähed koju, aga ülemusel on rohkem probleeme ja puhkust ei ole ollagi,» ütles Artur Radziminski. «Tegelikult mulle meeldivad veoautod ja tahaksin väga olla rekkajuht, see on minu unistuste töö. Aga vaatame, kuidas läheb.»

Tagasi üles