Priit Pullerits: kas liiga pikk? Või liiga lühike?

Priit Pullerits. Foto: Sille Annuk

Ligi kolm ja pool tundi Tartu rattarallit mööda Lõuna-Eesti maanteid on piisavalt pikk aeg, et mõtted jõuavad käia kõiksugu kõrvalradu. Väntad ja pedaalid, vahel lased tirri, ja ühtäkki meenub see, mida rääkis aastaid tagasi ameerika vanahärra, kes oli töötanud kuue USA presidendi pressiteenistuses ja kelle juures olen kahel korral elanud. Palju reisinud mehena tõdes ta kord, et lennusõit – see on kaks protsenti surmahirmu ja 98 protsenti tapvat igavust.

Küsite, kuidas sai mu mõte nii kaugele ja kõrgele eksida. Väga lihtne: sama protsendijaotus kehtib ka rattarallil. Seal on samuti kaks protsenti surmahirmu – stardis ja finišisirgel – ning 98 protsenti tüütut grupis veeremist. Öeldakse isegi halastamatumalt: grupis loksumist.

Mis on selle mõte?

Enamik sellele ei mõtle, sest emotsioonid käivad üle pea. Aga kui kasutada kainet mõistust ja analüüsivõimet, mis eristab inimest madalamatest olenditest, siis pole sugugi põhjendamatu väita, et vähemalt 90 protsenti Tartu rattarallist on tarbetu.

Kõik, kes rattarallit sõitnud, teavad, et hiljemalt 10.–15. kilomeetriks saavad jõujooned paika. Selleks ajaks kujunevad välja suured grupid, kes enamasti üheskoos lõpuni sõidavad. Ehk laias laastus ei juhtu 120 kilomeetri jooksul põhimõtteliselt mitte midagi olulist.

Ja kui midagi vähest juhtubki, siis peamiselt hullu. Inimesed väsivad, muutuvad hooletuks, kukuvad. Neli rangluumurdu, kolm alalõualuumurdu, kaks küünarvarreluumurdu, üks lahtine ninaluumurd; kokku tosin hospitaliseerimist – selline oli pühapäevase sõidu tagajärg.

Rattaralli meditsiiniteenistuse pealik Tiit Piiskoppel kommenteeris: «Distants on pikk. Kui organism ei ole püsiva pika koormusega harjunud, võib see saada saatuslikuks. Ettevalmistust on vaja! Inimesed peaks enesekriitilisemalt mõtlema, mitte minema starti klassikalise eesti mehe meetodiga, et oh, mis see ära ei ole, küll ma jõuan. Muidu ärkad haiglas.»

Massispordiürituste korraldajate tagamõte võib ju olla ilus, et organiseerime pika võistluse, see paneb inimesi rohkem sporti tegema. Mõnesid paneb, enamikku mitte. Egas muidu kuuleks, kuidas paljudel on pärast Tartu suusamaratoni kõik kehaliikmed nädal, isegi kaks valusad; kuidas pärast Tartu jooksumaratoni ei saa paljud hirmkangete jalgade tõttu nädal aega trepist käia; kuidas pärast Tartu rattarallit ja rattamaratoni jäävad haigeks kaelad ja seljad.

Fakt on see, et suurele jaole käivad pikad massispordiüritused üle jõu. Tervise tugevdamise asemel tegelevad nad oma töövõime kahjustamisega. Kuna kujundlikult rääkides möödub 98 protsenti kõigi ürituste kilometraažist tapvas igavuses (halvemal juhul kannatades), poleks ju põrmugi absurdne, kui Tartu suusamaraton ja rattamaraton lõpeksid Harimäe tipus, rattaralli Tartu-Võru-Põlva maantee ristis ja jooksumaraton esimeses joogipunktis. Edasi, nagu enamik osalejaid omast käest teab, ei toimu üldises pingereas enam märkimisväärseid muutusi. Edasine on enamikule kaheldava väärtusega – see on tervise kurnamine.

Muidugi hakkavad nüüd protestima need, kes ihkavad mehist alfaisaste jõukatsumist. Seda peavad nad saama!

Aga kas siis 135 kilomeetrit rattaga mööda asfalti on tõelistele meestele mingi katsumus? Muidugi mitte. Nende distants võiks alata 180 kilomeetrist, küündida isegi üle 200. 63-kilomeetrine suusamaraton? Ärge pange pahaks, aga isegi söakamad koduperenaised ja pensionärid ei löö selle ees põnnama. Õige mehe distants peaks olema poole pikem, 90 kilomeetrit, nagu Vasa­loppet. Ja viimaks: 23-kilomeetrine Tartu jooksumaraton, mille nimes sõna «maraton» kasutamise vastu on paadunud jooksusõbrad aastaid pahameelt avaldanud? Nad nõuavad, et kui on maraton, siis olgu 42 kilomeetrit, nagu maratonile kohane – põhjendatud nõudmine igatahes.

Inimesed ei ole võrdsed, ammugi mitte kehalistelt võimetelt, väitku võrdõiguslased mida tahes. Igaühele oma! Olgu pealegi, las normaalsetele inimestele jääda lühikesed distantsid, nagu 65 km rattasõit, 10 km jooks ja 31 km suusatamine, ehkki korraldajad ei pea neil ametlikult võistlusi. Aga antagu härga täis isastele ikkagi tõeline katsumus pureda.

Loo autor sai Tartu rattarallil 250. koha ajaga 3:23.50.