Bakalaureusetudeng sidus käsitöö füüsikaga

Age Raudsepp. Foto: Margus Ansu

Kui Age Raudsepp oma eelviimast lõputööd kaitses, kõneles ta vikerkaarevärvidest ja viielõngalisest tekist. Homme asub ta järgmist bakalaureusetööd kaitsma ja teeb seda tõsimeelse füüsikuna, kel vikerkaarefilosoofiast abi ei ole.

Age Raudsepa füüsika õppekava lõputöö on pühendatud villasele tekstiilile just nii nagu seegi töö, mida ta kaitses 2008. aastal Viljandi kultuuriakadeemias ja mille pealkiri oli «Viielõngaline tekk ja viis sõba».

Tema kui füüsiku lõputöö räägib aga sellest, kuidas villase kanga soojusjuhtivus on sõltuv kanga koetüübist ning järeltöötlusviisidest. See töö vastab küsimusele, mis juhtub kangaste soojapidavusega pärast seda, kui neid loputada, pesta või koguni kaks korda pesta ehk vanutada.

Niisiis on Age Raudsepal bakalaureusekraad rahvusliku tekstiili erialal ja kui homme kõik hästi läheb, siis ka füüsika erialal. Saavutatuga tõestab ta ilmekalt, et kaht nii erinevat teemat saab siduda küll.

Kolme tüüpi koed

Viljandi kultuuriakadeemias rahvuslikku tekstiili õppides on Age Raudsepp omandanud tohutu pagasi käsitööpraktikat ja -teooriat. Näiteks võib ta une pealt kangastelgede taha hüpata ja konspektile pilku peale heitmata kududa kas labast, toimset või atlasskoega kangast.

Raudsepal on endal kahed kangasteljed ning talle tõesti väga meeldib kududa.

Eespool nimetatud koetüüpe eristab üksteisest aga see, kuidas koelõng lõimede vahel jookseb, ehk see, millal see suunda vahetab, sattudes kord ühele, kord teisele kanga poolele.

Rahvusliku tekstiili asjatundjana võib Age Raudsepp öelda, et näiteks labase koega kangast kasutati seeliku jaoks ja toimse koega kangas sobis nii püksteks kui sõbaks. Age Raudsepp teab sedagi, et mõnikord tasub villast kangast enne kasutamist vanutada, kuna vanutatud esemed saavad soojemad.

Ühe niisuguse kanga, kus olid esindatud järjest kõik koetüübid, kudus Raudsepp ka oma füüsika lõputööks. Kudus kõik kangatüübid ühesuguse tihedusega selles mõttes, et koe- ja lõimelõngade arv kümne ruutsentimeetri kohta sai alati üks ja seesama. Siis lõikas kanga proovilappideks – igat tüüpi kangast sai neli lappi.

Esimese lapi jättis ta oma töö huvides töötlemata, teise loputas kergelt läbi, kolmanda pesi pesumasinaga ja neljanda pesi pesumasinaga läbi koguni kaks korda.

«Saime väga huvitavaid tulemusi,» räägib Age Raudsepp vaimustunult. Meie-vormi kasutades peab ta silmas oma töö juhendajaid, füüsikuid Rünno Lõhmust ja Riho Vendti, kellega koos nuputati välja vettpidav metoodika, kuidas üht kudumit teadustöö tingimustele vastavalt luua ja kuidas seda siis ka soojajuhtivuse seisukohalt uurida.

Vanaemade tarkus

Age Raudsepa töö vastus ütleb laias laastus seda, mida vanaemade tarkus meile niigi on õpetanud. Et töötlemata villasest lõngast kootud eseme loputamine teeb selle külmemaks, kuna töötlemata lõngas olev mustus ja tolm ning kududes kangasse sattunud ebemed loputatakse ju välja. Ning et vanutamisel ehk sooja veega pesemise järel tõmbuvad villased asjad kokku ja muutuvad tihedamaks ehk soojahoidvamaks.

Age Raudsepp saab illustreerida neid muutusi nüüd mitte üksi sõnadega, vaid ka väga täpsete arvudega. Loo graafikultki on näha, et kõige soojapidavam on kaks korda pestud atlasskoega kangas. Raudsepp selgitab: põhjus on selles, et niipea kui kanga koelõng suunda vahetab – seda kohta nimetatakse lõngaristluseks –, saab sellest kohast ka soojuse liikumisele otsetee.

Mida harvemini on kangas neid ristluskohti – atlasskoel on neid labase ja toimse koega võrreldult kõige harvem –, seda soojem kangas on.

«Praktilises elus tuleb muidugi arvestada ka tuult ja niiskust,» märgib Raudsepp. «Atlasskanga soojapidavus tuulise ilma korral teiste kangastega võrreldes on ilmselgelt midagi muud, aga tuult ja niiskust pole veel uurida jõudnud.»

Küsimuse peale, kas siit tuleb siis veel magistritöö, raputab Raudsepp intensiivselt pead, arvates, et tema bakalaureusetöö võiks saada heaks aluseks kellegi teise magistritööle. Ta ise tahab nüüd jätkata magistriõpinguid jälle rahvusliku käsitöö alal.

Age Raudsepp on oma kutsumust otsides muutnud suunda kolm korda ning näib, et see jätkub.

Tema esimene valik pärast keskkooli oligi füüsika, mille õppimise jättis ta üsna lõpu eel katki, sest teda tabas paanika. Ta ei teadnud, kes ta füüsikuna olema hakkab.

Nii sattus Raudsepp Viljandi kultuuriakadeemia lahtiste uste päevadele ja piilus seal paari eriala, ka rahvusliku käsitöö eriala. Talle tuli meelde, et käsitöö on talle alati meeldinud, aga ta oli senimaani arvanud, et see on tegevus, mida harrastatakse vaid teleri ees istudes.

Viljandis õppis ta vaimustunult neli aastat.

Kudum kui metamaterjal

Füüsika ei andnud Age Raudsepale aga ikkagi rahu ja nõudis punktipanemist. Selle punkti paneb ta homme.

Töö oponent, Tartu Ülikooli füüsikainstituudi direktor professor Jaak Kikas ütles, et kuigi villane riie on ammu tuntud materjal, pole füüsikud selle omadustega palju tegelenud, põhjuseks näidiste varieeruvus ja võrreldavate tulemuste saamise keerukus.

«Kootud kangad on üks näide niinimetatud metamaterjalidest ehk materjalidest, mis on teatud viisil kokku pandud struktuurielementidest, mis on palju suuremad aatomitest-molekulidest,» kommenteeris ta. «Metamaterjalide disainimine on suund aga moodsas materjaliteaduses, mis lubab tulevikus anda meile palju kasulike ja paradoksaalsetegi omadustega materjale.»