Vana aurumasin laseb juba vilet

Taastatud aurumasinal puudub veel vaid korsten, sest korstnaga ei mahu masin töökojast välja sõitma, rääkis selle omanik Tõnu Ojamaa.

FOTO: Margus Ansu / Postimees

Aastaid uurimist, katsetamist, varuosade otsimist ja lausa uute valmistamist ning maailmas üsna unikaalne aurumasin töötab. Veel paar nädalat viimistlemist ning siis sõidab masina omanik Tõnu Ojamaa sellega töö­kojast välja.

Inglismaal 1939. aastal Marshall Sons & Co tehases toodetud Colonial 1 suutis omal ajal liikuda lausa jalgratturi kiirusega. «Tehase kasutusjuhend kiiret sõitu ei soovita, sest needid võivad välja põruda,» rääkis Ojamaa, kes on rariteetset masinat tõsisemalt remontinud viimased viis aastat. Praegu on seda mudelit maailmas säilinud üksnes viis eksemplari.

Nüüd on remont aga lõpusirgel ning masin töötab. Suruõhu abil hakkasid liikuma rattad ja teljed ning vile tahtis kõrvad lukku lüüa.

Edaspidi saab masin tööks vajaliku rõhu aga veega täidetud katlast, mida kütab ahi. Katlakütmiseni plaanib Ojamaa jõuda kuu keskpaigas. Enne tähtsat päeva peab aga valmis saama katlatünni puidust vooderdis, et masin näeks välja võimalikult ehtne.

Masin käis ka kinolinal

Enne Teist maailmasõda töötas aurumasin pea igas Eestimaa külas, sõjajärgsel ajal veeti need utiili. Räpina kandist viidi seegi masin metallikokkuostu, kust Ojamaa selle 17 aastat tagasi ära ostis.

Et algul üsna viletsas seisus masinale taas häält sisse puhuda, tuli väga põhjalikult uurida selle ajalugu. Ojamaa käis lausa Londonis, et koguda arhiividest mudeli kohta kirjandust ja jooniseid. Muu ajaloo taustal tuli välja seegi, et tema masinal on olnud tähtis roll ka kodumaises filmikunstis.

Nimelt kasutati seda aurumasinat 1987. aastal valminud mängufilmis «Tants aurukatla ümber». «Filmis kasutati kahte aurumasinat. Seda siin võib näha filmi lõpus,» patsutas Ojamaa masina veepaaki.

Vajaminevaid detaile on Ojamaa otsinud kogu maailmast. Mõned ventiilid ja kraanid on tulnud teha uued.

Ootamatusena tuli, et kui ühe ventiili detailid olid peensusteni joonisele kantud, ei leidunud Eestimaal ühtegi firmat, kes oleks suutnud seda joonise järgi teha. Lõpuks leidis Ojamaa vajaliku meistrimehe hoopis Inglismaalt. «See 500 naela oleks võinud jääda Eestisse, kuid meie rahva käsitööoskus on kadunud,» kahetses ta.

Veega lastituna umbes üheksa tonni kaaluva aurumasina taastamise kogueelarve jääb aga 20 000 euro kanti, millest enam kui poole on ta saanud põllumajanduse registrite ja informatsiooni ametist. «Oma tööd ma ei rehkenda,» lisas ta kuludest rääkides.

Tulevikus võib masin jõuda maanteemuuseumisse.

Maanteele ei tohi

Ojamaa unistab sellest, et saaks sõita Aardla külas asuvast talust aurumasinal Ülenurmele näitusele. Selleks legaalseid võimalusi paraku napib.

Lõuna prefektuuri liiklusjärelevalvetalituse avariiteenistuse vanem Kaido Iste märkis, et praegusel juhul pole sel aurumasinal eeldusi liikluses liiklemiseks. Masin on registreerimata, samuti pole kindlustust ega tehtud ülevaatust. «Korrektne viis seda transportida on treileril,» sõnas ta.

Ka liiklusregistri Tartu büroo juhataja Avo Selge ei pidanud aurumasina maanteeliiklusse jõudmist tõenäoliseks.

Üks võimalus oleks võtta masin arvele uunikumina, kuid sealgi kehtivad omad tingimused. Takistuseks võib saada masina funktsioon ehk aurumasinat polnud omal ajal vaja mitte sõitmiseks, vaid selle abil pandi käima mitmesuguseid seadmeid. Probleemiks on seegi, et masina all käivad ringi rauast rattad, millega kindlasti ei tohi minna asfaldile.

Tagasi üles