Kogumik Werneri vaimu kandja elutööst

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Udo Kolk, «Folkloori olemust otsides».

FOTO: Repro

Udo Kolgil (1927–1998) polnud küll ette näidata kõrgeid akadeemilisi tiitleid ega pikka publikatsioonide loetelu, kuid ometi ilmestas ta Tartu vaimuelu hoopis rohkem kui paljud oma ala korüfeed.

Udo Kolk on tartlaste mitme põlvkonna mällu sööbinud kui meie ülikooli kauaaegne värvikas eesti rahvaluule ja kirjanduse õppejõud.

Õppejõuna oli ta range, nõudlik ja vahel isegi pedantne. Väljaspool akadeemilisi seinu oli ta alati seltskonna hing, joviaalne, sõnaosav ja vaimukas vestleja, suurepärane suhtleja.

Werneri vaimu kandja

Temaga oli kerge ja meeldiv otse tänaval jutu peale saada ja ka tund-paar kohvikus veeta, need sundimatud vestlused olid samas ikka harivad ja inspireerivad. ««Werneri» vaimu kandja Tartu intelligentsi hulgas,» ütleb tema kohta teatmeteos «1000 tartlast läbi aegade».

Sel viisil jättis ta vahel peaaegu muretu boheemlase mulje, nii et praeguse soliidse 520-leheküljelise tõsiteadusliku artiklikogumiku ilmumine on tema puhul isegi omajagu üllatav.

Mõne aasta eest Vikipee­diasse Udo Kolgist artiklit kirjutades leidsin mitmete teatmeteoste ja kataloogide abiga vaid 17 tema trükis ilmunud tööd. Vastne kogumik sisaldab siiski tunduvalt rohkem, 31 kirjatööd, sh käsikirjalist pärandit ja ajalehekirjutisi.

Muu hulgas on Tuglase seltsis Helsingis peetud ettekande «Setu müütilised laulud» teose koostaja Madis Arukask tõlkinud soome keelest. Ta tõdeb saatesõnas, et «käesolevas kogumikus trükitud tööd on ikkagi vaid osaline väljendus sellest resultaadist, mida Udo Kolgi lennukas vaim genereerida võinuks» (lk 508).

Pulmalauludest itkudeni

Regilaulust ja rahvamuusikast kirjutades viib Udo Kolk lugeja õige pea üsna spetsiifiliste probleemide rägastikku. Sagedasti on siin tunda otsest või ka kaudset poleemikat nendega, kes näiteks setu rahvalaulu peavad «aegunuks, kolkalikuks, primitiivseks või karedakõlaliseks» (lk 486).

Väsimatult, sageli ülima põhjalikkusega avab autor meie rahvaluule rikkusi, pulmalauludest surnuitkudeni. Süvenev lugeja võib neid mõtterännakuid kaasa tehes nagu setu müütiliste laulude tegelane «käia Manalas ja tulla tagasi koju, võib tõusta taevasse ja aru pidada, kas tulla maale tagasi, ta võib liikuda jumalate ja nõidade seas» (lk 210).

Kaasakiskuvalt ja suure sisseelamisega kirjeldab autor mitmete rahvalaulikute elukäiku.

Uurija laia kultuuriloolist haaret näitavad kirjutised Ado Grenzsteinist ja Karl August Hermannist, Koidulast ja Heino Ellerist. Laiemat huvi pakuvad kindlasti ka kirjutised Rummu Jürist (seoses Vanemuise omaaegse lavastusega) ja kuulsa rahvaliku laulu «Sauna taga, tiigi ääres …» autorist Hermann Julius Schmalzist.

Paar kogumikus leiduvat artiklit lubavad arvata, et Udo Kolgis oli peidus teravapilguline teatrikriitik.

Nii on ta näiteks Vanemuise menutükki «Külavahelaulud» arvustades hoolikalt iseloomustanud näitlejatöid. «Parim mulje jääb Herta Elviste (Leena) laulmisest – laiutav-lajatav laad sobib tema lauludele, laulud ise sobivad temale kui tegelasele rohkem kui ühegi teise tegelase laulud oma karakterile. Väga hästi laulab ka H. Peep …» (lk 442).

Udo Kolgil jäi saamata Tartu aukodaniku tiitel. Kuid minu silmis oleks ta sobinud sinna väärikasse seltskonda hästi. Ja nüüd, 15 aastat pärast autori surma trükitud esinduslik kogumik «Folkloori olemust otsides» on selle kindlaks tunnistäheks.

Raamat
Udo Kolk, «Folkloori olemust otsides».

Koostanud, toimetanud ja järelsõna kirjutanud Madis Arukask.

Sari «Ilmatargad», kirjastanud Ilmamaa,

Tartu 2013, 520 lk.

Tagasi üles