Aasta puu uhkeldab kummaliste õitega

Aasta puu lodjapuu on praegu täies õieehtes.

FOTO: Martin Pau

Mitu tihumeetrit lodjapuud panid laevameistrid lodja kerre? Emajõe lodjaseltsi käilakuju Priit Jagomägi ütleb täpse vastuse pikemalt juurdlemata: null tihumeetrit.

Bioloogia eriklassis puuris ja uuris Jagomägi Eesti taimi rohkem kui mõni teine. Ülikooliski tuli geograafia erialal botaanikateadmisi värskendada ja laiendada.

Nii mäletab Jagomägi, et pigem põõsast kui puud meenutav lodjapuu on eriline kas või selle poolest, et selle marjad on söödavad. Mai lõpul ja juuni alguses lodjaga Emajõge kündes valendavad kallastel, eriti rohkelt Ihastest allavoolu, arvukate lodjapuude omapärased kopsakad õiekobarad.

«Lodjapuumarju ma veel ise maitsnud pole, aga ma olen kuulnud, et suure näljaga pidi see hästi süüa kõlbama,» lausub Jagomägi. «Seni oleme teinud sügiseti lodjaga jõhvikaretki, võibolla tuleks sel aastal minna ka lodjapuumarjade retkele,» mõtiskleb ta.

Juhuslik sarnasus

Niisiis pole hansalodja Jõmmu küljes lodjapuu vitsagi. Kas lodjapuud ja lodjanimelist laeva kunagi miski ühendas, kas nimedel on mingi etümoloogiline seos, pole Priit Jagomäel aimugi.

«Paistab, et nii lodjale kui lodjapuule meeldib jõgi, aga see pole vist see,» naerab Jagomägi. «Hädapärast võib randudes lodja lodjapuu külge kinni siduda.»

Etümoloogiasõnaraamat teeb selgeks, et madalapõhjalise jõelaeva ning lodjapuu vahel pole keeleteadlased tuvastanud seni vähimatki sisulist seost.

Vanavene keeles tähendab lodija praami ja paati, vadja keeles vastab meie paadile ja lootsikule lodda, liivi keeles märgib loda väikest madalat paati jne. Lodjapuu vanemaks tüvevariandiks pakuvad sõnaajaloolased loidap ja ka loidappuu – puu, mis loidab ehk leegib.

Muskuslilleliste sugukonda kuuluvat lodjapuud nimetatakse ladina keeles Viburnum opulus. Rahvasuu on teda aga hüüdnud õispuuks, koerõispuuks, hullukoeramarjapuuks, vliidriks, hundimarjapuuks ja leedripuuks.

Tegelikult on leedripuu sootuks omaette liik, mille võib lodjapuuga segamini ajada ainult kaugelt ja kiirustamisi.

Lähemal uurimisel torkab silma, et leedri kolmehõlmised lehed meenutavad pigem pisut saare või eriti heas toitumuses pihlaka lehti. Lodjapuu leht sarnaneb aga rohkem vahtra, iseäranis ginnala vahtra lehega.

Sügisel värvuvad lehed harilikult tumepunaseks. Erkpunastena paistavad aga hilissügisel, eriti esimese lume taustal silma lodjapuu kobarais rippuvad marjad, kui linnud pole jõudnud neid veel nahka pista.

Just praegusil päevil torkab lodjapuu silma lopsakate sõõrjate õisikutega. Lodjapuu valge õisik on omapärane selle poolest, et selle servas paiknevad ringjalt lopsakad, keskel aga tillukesed õied. Viljad aga arenevad just neist nirumatest, servmiste õite roll on lihtsalt tolmeldavaid putukaid ligi meelitada.

«Lodjapuu õied on täiesti fantastilised, midagi nendesarnast pole meil ühelgi taimel,» kiidab looduse- ja rännumees Hendrik Relve. «Tema õisik on nagu pärg, mis püüab tohutult pilku.»

Toiduks ja ravimiks

Lodjapuumarjades on C-vitamiini, fruktoosi ja glükoosi, orgaanilisi happeid, parkaineid, pektiine, karoteene, antibakteriaalseid ühendeid, eeterlikke õlisid ning mõruainet viburniini. Viimasele pannakse süüks marjade mõrkjat maitset ja kerget mürgisust.

Ühtede arvates võib lodjapuumarju vabalt otse põõsalt noppida ja põske pista, teised aga hoiatavad tooreste marjade söömise eest ning soovitavad marjad kõigepealt kas külmutada, kuumutada või kuivatada.

Botaanik, Kubja ürditalu peremees Rein Sander arvab, et eluohtlikku mürgistust ei saa ka toorestest marjadest. Seda ohtu aitab välistada just värskete marjade mõrusus.

«Toorelt süüa teda võib, aga pole mõtet,» leiab Sander. «Mul endal lodjapuumarjaga eriti kogemusi pole, aga umbes kolmkümmend aastat tagasi sai küll kord tehtud külmunud marjadest mahla. Tuli ilus ja täiesti joodav mahl.»

Hendrik Relve on saanud maitsta mordvalaste tehtud lodjapuumarjahoidiseid, Kaukaasias aga mekkida marju kuivatatult.

«Lodjapuumarjad on hästi tõhusad vererõhu alandajad,» kinnitab Palupera taimetark Mall Värva. «Marjad aetakse läbi hakklihamasina ja segatakse meega. Veel on neil higistama ajav toime.»

Värva aga hoiatab, et tõmmiste ja alkoholileotiste tegemisel oleks arukas pidada nõu mõne vilunud ravimtaimetundjaga, sest lodjapuumarja vägi tuleb siis eriti jõuliselt esile.

«Oma kodukandis ei leia ma kahjuks lodjapuud enam peaaegu üldse, sest teda on metsakultuuride hooldamisel halastamatult maha lõigatud,» kahetseb Värva. «Tema hävitamisel puudub aga mõte, sest metsaistikuile ta konkurentsi ei paku. Ei lämmata neid.»

Magus supp lodjapuumarjadest

• Värskeid või kuivatatud lodjapuumarju keedetakse koos mee või suhkruga 5–10 minutit, lisatakse vesi ja keedetakse veel 5–6 minutit. Seejärel kurnatakse segu läbi sõela. Sõelale jäänud marjadel muljutakse kestad pehmeks ja seemned visatakse ära.

• Saadud siirup aetakse keema ja lisatakse veega segatud tärklis. Lastakse uuesti keema minna ja tõstetakse siis tulelt.

• Suppi võib süüa nii soojalt kui jahutatult koos kohupiimapiruka või küpsistega.

• 1 l supi valmistamiseks võetakse umbes 170 g lodjapuumarju (kuivatatud 60 g), 1 l vett, 50 g mett, 40 g suhkrut, 20 g tärklist.

Allikas: Katariina Juhanson,

«Soome-ugri kokaraamat»

Tagasi üles