Unustatud hinged unustatud kalmistutel

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kilgimäe ehk Kallikumäe kalmistu Võnnu külje all.

FOTO: Margus Ansu

Viltu vajunud vanad uhked raudristid, kõrge hein, võsa või lausa mets – sellised on Tartumaa neli unustatud surnuaeda. Mõni aasta tagasi oli samasugune viieski, Sikamäe kalmistu, millest Tilga küla rahvas on nüüd jälle südamliku koha teinud.

Tartumaa mahajäetud kalmistud.

FOTO: Graafika: TPM

«Kusagil siin peab see koht olema,» kinnitab Võnnu koduloouurija, elupõline õpetaja Tiiu Meerits ja kahlab Võnnu külje all Kilgimäel läbi kõrge heina metsa. Igal pool on vaid suured puud. «Taevake, kas tõesti on siin kõik siis nii suurde metsa kasvanud,» ohkab ta.

Koht, Kilgimäe ehk Kal­li­ku­mäe kalmistu, on siiski alles: kuusejussidega kaetud väiksel lagendikul torkab esmalt silma hosta ja väike hauakivi. Platsi teises servas seisab lihtne valge rist. Puu otsas ripub suur veepudel, puu all on põlenud kalmuküünlad.

Tiiu Meerits räägib, et Kilgimäe kalmistule hakati 1970. aastatel matma Kastre hooldekodu elanikke. «Miks need inimesed siia maeti, ei oska tõesti arvata, Võnnus on ju kaks ilusat surnuaeda, ruumi seal on,» ütleb ta. «Toona olid kalmistul ainult lihtsad ristid, kedagi siin ei käinud. Hiljem istutati siia mets peale.»

Plaan jäi plaaniks

Kui palju inimesi Kilgimäel puhkab, ei oska ta samuti öelda. Kõrgemate või madalamate kalmusuuruste kühmude järgi paistab, et seal võiks puhata 50–70 naist-meest.

«Kastre vanadekodu rahvast on seal vast üts poolsada inimest,» räägib Kilgimäe kalmistu naabruses elav Hilda Kesper (83). «No see nende matmine oli siis ikka üks imelik asi. Matja jõiva ennast täis, siis magasid haua kõrval, käisivad jälle poes ja jõiva jälle. Õhtul panid kirstu auto peale tagasi, sõitsid minema ja tulid järgmisel päeval uueste.»

Hilda Kesper mäletab, et kui ta 52 aastat tagasi koos abikaasa Kalju Kesperiga Kilgimäe alla elama tuli, oli surnuaial ilus värvitud lippidest aed ümber.

«Sinna mateti inimesi juba Pätsu ajal,» kinnitab Hilda Kesper. «Vanas surnuaias tuli ütspäiv maapuudus, siia taheti matma hakata. Kalju isa vaatas kah sinna endale koha, kui surnuaeda õnnistati. Aga teda ei lubatud sinna enam matta, ta on nüüd Võnnu uuel kalmistul. Meie lähedal elava pere ema ja isa on küll mäe otsa maetud. Noorena tegi too koht minnu veidi kõhedaks: õhta tuppa minnes mõnikord keegi nagu selja takant toksas. No tõõse hirmutiva kah.»

Tiiu Meerits kolis Võndu 1970. aastate alguses ja ta kahtleb, kas Kilgimäe on ikka nii vana surnuaed, nagu Hilda Kesper räägib. Aga Hilda Kesperil on õigus. «Kilgimäe kalmistu õnnistati 1930. aastate lõpus,» ütleb EELK Võnnu Jakobi koguduse õpetaja Urmas Paju.

Siis hakkasid Võnnu kaks surnuaeda täis saama ja pealematmisele ei vaadatud toona hästi.

«Kilgimäele tehti vägevad plaanid, sinna pidi neljal hektaril tulema Eesti uhkeim kalmistu,» märgib Urmas Paju. «Pätsu ajal jõuti sinna matta vaid paar inimest. Nüüd on seal vaid kaks hooldatud hauda.»

Nõukogude ajal hakati Kilgimäele matma Kastre vanadekodu elanikke, tol ajal see avalik kalmistu polnud.

«Kohalik majand ei võtnud seda kalmistut tõsiselt,» märgib Urmas Paju. «Surnuaia alla tehti suur siloauk ning plaanitäiteks istutati terve mägi metsa täis.»

Võnnu kogudus, kellele Kilgimäe kalmistu kuulub, on sealt mahalangenud puud ära koristanud.

«Muidugi on avalikkusel meie suhtes ootus, et teeme kalmistu korda,» ütleb Urmas Paju. «Aga koguduse liikmed on vanad ja meil seda kohta vaja pole. Rahva hulgast sellist initsiatiivi tulnud pole, Võnnus on peamiselt kortermajad, kus elanikud tihti vahetuvad. Lääniste vanal kalmistul on küll palju ära tehtud, aga seal on teine asi: inimesed teevad seal kõike oma küla heaks.»

Tõesti, Lääniste linnamäel puhkavate õigeusklike ja vene vanausuliste kalmistu on küll mahajäetud ja enamik riste kadunud, kuid võsast puhas ja niidetud. Viltu vajunud hauakivilt võib lugeda, et seal puhkavad 1875. aastal 52-aastaselt surnud mees ja 1881. aastal 32-aastaselt surnud naine.

«Vahepeal kasvas see koht täitsa metsa, keegi enam ei teadnudki, et siin on kalmistu,» märgib Tiiu Meerits. Ta näitab vanausulise viltu vajunud risti ja räägib, et sellele hauale toodi väga kaua lilli. Sel aastal on plats veel tühi.

«Kohalikud kutsusid siin vanausulisi taaraveerikuteks ja õigeusklikke kerko­venelasteks,» räägib Tiiu Mee­rits. «Olen kuulnud, et siia maeti veel 1944. aastal. Pommitamise ajal olevat ühes peres keegi surma saanud, tema olevat siia toodud.»

Kirikut pole, kalmistu on

Kes kõik on toodud Rõngu lähedal asuvale Sikamäe õigeusu kalmistule, ei saa keegi enam teada: Tilga bussipeatuse juures asunud õigeusu kirik lasti ilmselt koos kirikuraamatutega õhku. Räägitakse, et kirik lasti õhku enne Soome presidendi Kekkoneni Eesti visiiti 1964. aastal.

Tilga kiriku varemeid varjab metsatukk, mitu kilomeetrit eemal asuva Sikamäe kalmistu on aga Tilga küla rahvas metsa käest tagasi võtnud. «Üks inimene mäletas, et 1960. aastatel oli siin kõik veel korras,» räägib Tilga külas elav Tarmo Ruder. «Siis olid siin veel teed, palju rohkem riste, oli kalmistuvaht.»

Seitse aastat tagasi hakatasid Tarmo ja ta abikaasa Kristina Ruder esimesed talgud Sikamäe kalmistu korrastamiseks. Esimestel aastatel pisteti rinda suure võsaga. Siis tegid talgulised kalmistule korraliku tee ja pingid. «Nüüd niidame siin kaks korda aastas, teeme nii palju, kui jõuame,» ütleb Tarmo Ru­der.

Tänavu pani Sikamäe kalmistule õla alla ka muinsuskaitseamet, kes andis 2600 eurot 1907. aastast pärit surnuaia värava taastamiseks. Selleks tööks lisas 400 eurot Rõngu vald ja sada eurot panustas kohalik ettevõtja.

«See on küllaltki haruldane, et inimesed teevad vabatahtlikult surnuaia korda,» tõdeb muinsuskaitseameti Tartumaa vaneminspektor Inga Raud­vas­sar.

Ta lisab, et riiklikku programmi kalmistute korrastamiseks pole. «Et riik toetaks kalmistu korrastamist, peab kõigepealt olema omaniku initsiatiiv,» selgitab ta.

Isiklik asi

Lähte väikest õigeusu kalmistut on võsast puhastanud Tartu valla koolide õpilasmalev ja aastaid on seal niitmas käinud Tartus meedikuna töötav Kalmer Mäe (51), kes on kalmistu kõrval üles kasvanud.

«Surnuaed on isiklik asi, tundsin, et pean selle koha eest hoolitsema,» ütleb Kalmer Mäe. «Mul on ka endal seal lähedasi, hoidjatädi ja minu eeskuju. Panime vennaga sinna hiljuti risti kohta, kus võiks hoidjatädi ja üks inimene veel olla.»

Ka reha viisid sinna Kalmer Mäe ja ta vend, prügitünni tühjendatakse Tartu valla kulul. Kui palju inimesi on sellele väiksele kalmistule maetud, ei tea keegi. Surnuaed rajati 1860. aastal, neli aastat hiljem valmis väike puukirik ja 1865. aastal hakkas tööle kirikukool, annab Kalmer Mäe väikse ülevaate.

Kirikus lõppesid teenistused 1970. aastate alguses, kui Nõukogude võim väikseid kogudusi üha suuremate maksudega üha tugevamini pitsitas. Lagunema hakanud kirik lammutati kas külanõukogu või ühe eraisiku initsiatiivil.

Viimased matused olid Lähte kalmistul 1980. aastate lõpus. Siis hakkas rahva sees levima kuuldus, et kalmistu kaotatakse ära, osa inimesi olevat oma lähedased ümber matnud Äksi surnuaiale.

Nüüd peetakse Lähtel küll surnuaiapüha, aga rahvast käib vähe, vahest viis-kuus inimest. Midagi suuremat ei saa Kalmer Mäe koos vennaga Lähte kalmistu kordategemiseks ette võtta, sest see koht kuulub õigeusu kirikule.

Nõo külje all Voika külas asuvat õigeusu kalmistut pole aastakümneid hooldanud ei lähedased, külaselts ega kogudus. See on lihtsalt üks üsna suur valliga piiratud mets keset suurt metsa, seal on uhkeid ja tagasihoidlikumaid riste.

Ühe raudaiaga piiratud platsi on hiljuti käsile võtnud hauarüüstaja. Veidi eemal suurel luitunud puuristil on alles vaid lahkunu surmaaeg, aasta 1963.

Nii unustatud kohta annab otsida. Tõtt-öelda ei oska sinna kaardita juhatada ka Nõo vallavanem Rain Sangernebo ning Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku (EAÕK) Nõo Püha Kolmainu koguduse kõik liikmed pole sellest kuulnudki.

Aeg ja kogudused muutuvad

«Mahajäetud kalmistuid on palju,» tõdeb EAÕK Tartu piiskop Eelija.

Põhjusi on mitu: ühelt poolt on igavikku kadunud paljud lähedaste kalmude eest hoolitsenud inimesed, teisalt otsustavad sugulased nüüd ise, kuhu nad lähedased matavad, ning kolmandaks on nõukogude ajal võimude poolt väga tagakiusatud EAÕK kogudused maal väga väikseks jäänud.

«Nõos on meil küll kogudus säilinud, aga seal on koguduse koosseis muutunud,» selgitab piiskop Eelija. «Nõo rahvast seal enam eriti ei ole, koguduse liikmed on pärit Tartust ja Elvast.» Ta lisab, et EAÕK kalmistud pole enam kiriku hallata, need on pea kõik kohalike omavalitsuste käes.

Voika külas asuv õigeusu kalmistu Nõo vallale ei kuulu, kinnitab aga Nõo vallavalitsuse maaosakonna juhataja Aarne Timm ja lisab, et tegelikult pole ju teada, kas vald seda kohta endale üldse tahabki. «Kalmistu kordategemise huvi peaks tulema kirikult või muinsuskaitselt,» ütleb ta.

Voika kalmistu kõrval elav Heino Vilkmann märgib, et viimati käis mõni inimene seal oma lähedase kalmul paar aastat tagasi.

«Selle surnuaia eest peaksid hoolt kandma tegelikult ikka need, kelle lähedased on siia maetud,» ütleb ta. «Siin puhkavate inimeste järeltulijaid on terve vald täis, aga keegi siin ei käi! Aga kui varanduse jagamiseks läheb, siis tulevad küll vanaema ja vanaisa meelde.»

Tagasi üles