«Ma pole veel suutnud vanaemale selgeks teha, mida ma teen,» muigas Erich Brutus, üks esimestest Tartu kunstikooli 3D-modelleerija-visualiseerija eriala lõpetajatest.
Uus eriala ühendas kunsti ja tehnilise taibu
4. juuni 2013, 16:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tema kursusevendadel on oma uue töö seletamiseks omad nipid. «Kõige lihtsam on näiteks tuua Pixari multifilme ja arvutimänge,» arvas Raido Kikas. Siim Mannas lisas: «Mina näitan lihtsalt teleekraani peal, et näe, seal on 3D. Sest peaaegu igas reklaamis on 3D-d kasutatud.»
Kaks aastat tagasi hakati kunstikoolis õpetama 3D-modelleerijaid ehk inimesi, kes spetsiaalsete arvutiprogrammide abil teevad pildi näiliselt kolmemõõtmeliseks. Ka teistes koolides on selleteemalisi kursusi, kuid erialana saab seda õppida vaid Tartus.
Palju kunsti
Kahe aasta jooksul õpetatakse peale eriala ka väga palju üldkunstiaineid, sest lisaks arvutiprogrammide tundmisele peab mõistma ka valgust ja varju, kompositsiooni ja värve. «See oleneb täiesti tööotsast, kas me oleme kunstnikud või käsitöölised,» rääkis Kikas, kes on varem õppinud ka kõrgemas kunstikoolis.
Mannas, kes oli enne õppima asumist pikalt omal käel 3D-ga tegelenud, ütles, et temal oligi just kõige rohkem kasu kunstiainetest. Nii tema kui Brutus tunnevad ennast tehnikas tunduvalt tugevamana kui kunstis ja õppida oli viimases palju.
«3D-maailm on selles mõttes huvitav, et ühest küljest on see väga tehniline, seal on kõva matemaatika, mis pilti kokku paneb, aga teisest küljest on ka kunstniku silma vaja. Tuleb neid kahte kombineerida,» arvas Brutus.
Õppekava juht Raul Kübarsepp rääkis, et 3D-modelleerija eriala loomine oli hädavajalik, sest meil on puudus selliste oskustega inimestest ja tööd on neile palju.
Esimesel kursusel alustas kaks aastat tagasi 11 inimest ja nüüd on lõpetamas neist kuus. Kübarsepp rääkis, et loobujad, kes saavad aru, et see eriala neile ei sobi, lähevad üldjuhul ära juba esimesel poolaastal. Kas on siis õpitav olnud oodatust tehnilisem või keerulisem.
Oma osa mängib selles 3D-programm Blender, mida on väga lihtne kasutada, kui tead, mida iga nupp teeb, kuid esmapilgul lööb silme ees kirjuks ja seda sammhaaval selgeks õppida on üsna tüütu.
«See on nagu väikeste lastega: kui mingi asi neil välja ei tule, siis see neile ei meeldi,» rääkis Kübarsepp.
Ta lisas, et algus ongi kõige raskem ja teisel aastal näeb juba rohkem töö loomingulist poolt. Päris tippu jõudmine nõuab pidevat harjutamist ja enda harimist ning võtab aega aastaid.
Õpetamiseks kasutatakse vaba tarkvara ehk selliseid programme, mille igaüks võib internetist oma arvutisse laadida. Loomulikult on olemas ka tasulised variandid, kuid nende ostmine kõigile õpetajatele ja õpilastele on väga kallis.
Kübarsepa sõnul taheti vältida olukorda, mida nad nägid majanduskriisi ajal Islandil: raha tasuliste programmide eest maksmiseks ei olnud, kuid tasuta programmide abil ei saanud õpetada, sest juhendajad ei osanud neid kasutada.
Praegu on kogu kursus tööpraktikal, näiteks aidatakse teha e-aabitsat ja «Apteeker Melchiori» nutitelefonimänge.
Eriala areneb
Kahe kuu jooksul proovitakse läbi võimalikult palju firmasid, see teenib kahte eesmärki: ühest küljest näevad õpilased, millised on võimalused ja saavad kontakte, teisalt saavad alustavad ettevõtted, kellel ei ole töö eest maksmiseks raha, vajalikud asjad tehtud.
Eriala ise aga areneb ja sellel suvel hakatakse kirjutama jätkukursuste õppekavasid. Seal saavad kaheaastase õppe läbinud mõnele kitsale alale spetsialiseeruda, näiteks õppida põhjalikult tegema eriefekte, arvutimänge või mudeleid 3D-printeritele ja -freesidele.