/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
/nginx/o/2013/06/02/1800476t1h03dc.jpg)
Laupäeval kubises Eesti Rahva Muuseumi näitusemaja rahvarõivais naistest, kellest igaüks võis silmi maha löömata kinnitada, et kõik, mis ta seljas kannab, sukkadest tanupitsini, on oma kätega valmistatud.
Raskeim osa tööst jääb silmale märkamatuks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See oli kaheaastase rahvarõivakooli järjekordne lõpupäev, kus esitleti 18 nõelasilmast tulnud komplekti.
Lõpetaja Anu Isküll kandis Tartu-Maarja kihelkonna rõivaid: triibuseelikut, lillelisest kangast põlle, sinist jakki ja selle all linast pluusi, mille õlakud ja varrukavärvlid olid tikitud mitte mõnes lihtsas, vaid püvisilmpistes.
Anu Isküll ütleb, et raskeim osa tööst oligi see, mis võib jääda märkamatuks – näiteks needsamad valge niidiga valgele kangale tikitud püvisilmpistes mustrid. Piste keerukus peitub selles, et esmalt tikitakse kangale ühe niidiga alusruudustik ning alles seejärel põimitakse selle külge teise niidiga tikand ja nii, et see alusriiet ei puutu.
Ka tanupits, mis võib kaugelt vaadatuna tunduda poepitsina, on tegelikult tülliriba, mille Anu Isküll on kaunistanud käsitsi tikitud imepeente ornamentidega.
«Koguni luuplampi läks vaja, sest tikkides tuli läbida iga tüllis olev ruudukene,» räägib Anu Isküll. Muus elus on ta majandusharidusega ning töötab Tartu Ülikooli Kliinikumis.
Marju Saviauk on Jõgeva noorsootöötaja ning tema kandis koolilõpupäeval Laiuse kihelkonna rõivaid. Ta ütleb, et seeliku eeskujuks võttis ta mitte Eesti Rahva Muuseumi kogudes olnud Laiuse seeliku, vaid hoopis oma vanavanatädile Helgi Jyrinkile kuulunud seeliku.
«Muuseumiseeliku triibud ei olnud nii erksavärvilised kui mu vanavanatädi seelikul ning minule oli temalt pärandusena saadud eeskuju siiski tähtsam kui see, mis muuseumis hoiul,» räägib Marju Saviauk. «Vaidlesime juhendajatega tükk aega, aga lõpuks sain oma tahtmise.»
Rahvarõivakooli projektijuht Janne Vaabla on sama kooli lõpetanud kaks korda ja valmistanud kolm komplekti Põhja-Tartumaa rõivaid – endale, mehele ja pojale.
Tema sõnul annab õigesti valmistatud rahvarõivas ülihea enesetunde.
Ka pole vähetähtis, et jätkuks inimesi, kes teavad, kuidas rahvarõivast täpselt valmistada ja kuidas sellesse riietuda. Seni kuni kestavad laulu- ja tantsupeod, ei kao rahvarõivas tema meelest kuhugi.
Oma õpilaste kõrval särasid laupäeval õnnest ka õpetajad: Silvi Allimann, kes teab kõike lõigetest ja rõivaste konstrueerimisest, tikkimiskunsti õpetav Virve Valtmann-Valdson, vööde kudumist juhendav Piia Rand ning ERMi etnograaf Reet Piiri, kes on teoreetik ja kõigile tugev seljatagune.