Olen eakas, aga püüan ise hakkama saada ja ka poes käia.
Lugeja kiri: meie hulgas on imelisi inimesi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
30. mai keskpäeval läksin kesklinna Rimisse, valisin vajalikud kaubad ning jäin kassajärjekorda.
Kui kassiir arve kokku lõi, hakkasin kandekotist rahakotti otsima, mida ma aga ei leidnud, kuigi omateada pidi see kaasas olema.
Ehmatus oli suur, jätsin kauba kassasse ja tulin ära. Koduteel mõtlesin, kas käia enne pangas teatamas või kodus kontrollimas.
Jäin hetkeks seisma, et otsustada – kui järsku astus minu juurde üks härrasmees ja ulatas mulle kilekoti minu valitud kaubaga. Olin nii jahmunud, et ei osanud küsida, kes ta on ja kui palju ma võlgnen. Ei mäleta, kas isegi aitäh ütlesin.
Kohtumine sellise inimesega kinnitab kõikuma löövat usku inimeste hoolivusse ja abivalmidusse. Lõpuks oli ikkagi tore päev, mis lõppes õnnelikult. Olin eelmisel päeval ostnud endale uue poeskäimise koti, vanast uude asju tõstes aga olin rahakoti unustanud vanasse. Nüüd jääb südamele ainult võla tasumine – ei tea, kuidas?