Prooviaktus annab kindlustunde

Tiina Tšatšua Estonian Business Schooli õppejõud Foto: TPM

Estonian Business Schooli õppejõud Tiina Tšatšua meenutab, et kui tema 8. klassi lõpus esimese koolilõputunnistuse sai, tehti enne aktust proovi. See andis kindlustunde ja võimaldas keskenduda sündmuse eesmärgile ja ilule.

Mille poolest erineb lõpuaktus kooli teistest aktustest?

Iga aktus sõltub ennekõike kooli traditsioonidest ja kommetest. Tuleb silmas pidada, et kõik aktused on seotud kindla eesmärgi ja tähtpäevaga. Koolilõpuaktuse eesmärk on tunnustada teadmisi ja tarkust, anda välja kooli lõputunnistus, mis näitab, mida on nende aastate jooksul õpitud ja omandatud.

Paljudele tekitab peavalu, millise riietusega aktusele minna. Mida soovitaksite?

Selle nimi võiks olla harjutusi iseseisvaks eluks. Meie elus on ikka tööga seotud kohustused ja vaba aeg. Sealjuures ametiasutustes on näiteks sisekorraeeskirjast tulenevad reeglid, millega on määratletud ka see, et töine riietus peab olema soliidne. Kooli lõpetamise päev jaguneb kaheks: üks on ametlik osa, aktus, ja teine mitteametlik ehk tähistamine lähedaste ja klassikaaslastega.

Aktuse riietus on pidulik, aga ei kanta õhturiietust. Härradel on sellevõrra lihtsam, et nemad on ülikonnaga elegantsed nii hommikul, päeval kui ka õhtul, aga noor daam peab alati vaatama ürituse eesmärki ja konteksti:  õhturiiete kangast ja tegumoega kleidid ei ole päevasel aktusel eriti teretulnud.

Tahaksin rõhutada: kuna võimalused on kõigil erinevad, siis see ei ole nii üheselt määratletud. Peamine on, et riided oleksid puhtad ja korrektsed. Olgu need siis kas või teksapüksid, sest mõnel lapsel polegi muud – aga puhtaks pestud! Noorhärrale sobib ka triiksärk ja see ei pea ilmtingimata lipsuga olema. Pidulik ja alati korrektne on kanda rahvariideid.

Järgmine ärev hetk on, kui aktusel antakse kätte tunnistus. Kuidas siis käituda?

Tunnistuse kätteandmine algab sellest, et koolidirektor või õppejuhataja ütleb lõpetaja nime, lõpetaja tõuseb püsti ja tuleb tunnistusele järele. Tunnistuse andjad seisavad natukene küljega, nii ei jää tunnistuse saaja seljaga saali poole.

Kui lõpetaja saab tunnistuse, vahel ka lilled, tänab ta kummardusega tunnistuse ja lille andjat. Kui läheduses istuvad õpetajad, siis kerge noogutus ka neile. Ja siis pööratakse näoga saali poole ja kummardatakse ka saali ees. See on tunnustus ja tänu selle eest, et saal on aplodeerinud ja kaasa elanud. Siis minnakse oma kohale tagasi.

Kui on kohustus pidada kõnet, siis kuidas seda teha?

Kõige tähtsamad on sõnad. Mõelgu siis sellele, mida need üheksa või 12 aastat on talle tähendanud, ja pidagu meeles kõiki, kes on aidanud väikesest inimesest suureks kasvada.

Alustatakse tavaliselt pöördumisega õpetajate, kindlasti emade-isade, lähedaste ja siis koolikaaslaste poole. Kõige suurem tarkus on rääkida väga lühidalt, kuid öeldes ära kõik. Ei tasu peljata abi küsida emakeeleõpetaja ja vanemate käest.

Kindlasti tuleks kõne mitu korda läbi harjutada, jutt võiks olla ka A5-formaadis paberil kirjas – kui midagi peaks ununema, saab pilgu peale visata.

Mõned sõnad võiksid kuuluda ka neile, kelle koolitee alles kestab. Iga abituurium tahab jätta koolile midagi. Kõnes võib olla ka väike viide sellele – on need siis istutatud puud või peopesa jäljenditega ilusti ära raamitud maal kooli seinal.

Kuidas oleks paslik klassijuhatajat meeles pidada?

Kõik sõltub sellest, kuidas on omavaheline suhtlemine ja see tunnetuslik pool tekkinud. Muidugi, lilled kuuluvad selle päeva juurde, see on ilus eestimaine tava. Õpetajale on sama armas oma kätega korjatud kimp metsalilledest kui see, mis poes uhkeks kimbuks seatud.

Arvan, et igal õpetajal on hea meel saada õpilaste tehtud  kingitust. Minul on mitu sellist, mida ma väga hoian. Üks on klassi kokkupandud pildialbum, kus sees pildid ja joonistused tervest kooliajast ja jutukesed igalt õpilaselt.

Teine on suurte tuttidega sall – õpetaja peab ju oma häält hoidma –, kuhu isegi poisid on oma salliread sisse kudunud.

Kui eksamite vahel vaim peale ei tule, siis mõelge õpetaja peale, milline inimene ta on. Üldiselt armastavad õpetajad raamatupoode ja head muusikat. Aga kõige tähtsamad on ikkagi need read, mis teie kirja panete – kindlasti peaks kingituse juures olema kaart.

Kas aktustel on ka midagi kohatut silma hakanud?

Mul ei ole sellist kogemust olnud. Me võime olla uhked, kuidas me teeme kooliaktusi, kui kaunid on ülikooliaktused.

Tuleks silmas pidada, et see sündmus on erakordne. Sellepärast pole midagi üllatavat, kui enne aktus läbi harjutatakse. Mida paremini on peategelased informeeritud, seda mugavamini nad end tunnevad.