Verandaaken tuli remonti koos toauksega

Ülenurmes asuva restaureerimistöökoja kursuslane Külli Volmer naudib verandaakende kordategemist ja ütleb, et tunneb end musternaisena. «See on nii maru tegemine,» kiidab ta ja limpsab keelega üle huulte. Foto: Kristjan Teedema

Külli Volmer sikutab aknaraamist välja roostes naelu. Kitist või liistudest pole neil raamidel enam jälgegi – logisevaid ruute hoiavadki paigal vaid üksikud naelad.

Külli Volmer kohendab näpitstangid paremini pihku, sest kõik naelad tuleb kätte saada ja klaasid tervelt välja tõsta – ka vana klaas on väärtus.

Vanaema viimane kodu

Aken on pärit Luke mõisa lähedal asuva vana talumaja verandalt. Selle majaga on Külli Volmeril emotsionaalne side, sest seal veetis oma viimased aastad tema vanaema.

«Ma arvasin, et see veranda tuleb maha lõhkuda ja jaanitulle visata,» räägib ta, meenutades, kuidas ta akende ja uste restaureerimise töötuppa üldse sattus. «Siis kuulsin raadiost, et säästva renoveerimise infokeskus teeb niisuguseid kursusi, ja mõtlesin, et tulen esialgu ühe aknaga ... Et kui see on lõkkematerjal, lähen lontis kõrvadega koju tagasi.»

Aknatoojale näidati aga töölaud ette, anti riistad kätte ning öeldi, et hakka pihta.

Üks värvist puhastatud raam seisab Külli Volmeril juba seina ääres. See nägi eriti nigel välja, oli diagonaalipidi rombiks veninud, loksus ja logises. Nüüd on nurkades uued punnid ning tapid sama kindlalt paigas nagu muistegi.

«Sellest sain julgust, tõin aknaid juurde,» ütleb Külli Volmer ja osutab ees ootavale tööjärjele.

Põllumajandusmuuseumi töökojas aset leidvaid akende ja uste restaureerimise kursusi juhendavad kaks meistrit – Toomas Asi ja Joel Kõivistik.

Nende kahe meistri tõttu on Külli Volmer ühe akna pehkinud raamiosa pärast natuke segaduseski. Üks meister on talle öelnud, et see tuleb üleni uue tükiga asendada, teine aga, et jupikaupa ära paigata.

«Ma arvan, et jätan selle nüüd poiste otsustada,» sõnab ta naerdes. «Ja ma loodan, et poisid aitavad selle mul siis ka valmis teha.»

Külli Volmer tunnistab, et nii mõnigi tuttav ütleks praegu, et ah, mis ta jändab ja raiskab oma aega, aknaid saab ka raha eest tellida. Tema aga leiab, et see maja, kus ta vanaema oma viimased aastad elas, on nüüd tänu neile akendele talle palju lähedasemaks muutunud.

Ning on veel üks asi, mille pärast on Külli Volmeri meelest selles töötoas hea käia.

«Mina olen ju raamatupidaja ja minu enda töö on selli­-

ne ...» alustab ta oma mõtte sõnastamist ja jääb siis toppama. «Noh ... minu töö on selline tagantjärele koristamistöö. Selle töö tulemus pole muud kui raamatupidamiskaustad. Ma ei tee oma kätega mitte mingit pärisasja. Aga siin teen küll.»

Töökoja teises otsas toimetab Anneli Viiburg koos Sten Lumistega. Sten on ta tütre Teve sõber – üks on rootsi, teine inglise filoloog. Töölauale on tõstetud tahveluks, mis on pärit ühe Valgjärve valla elumaja tuulekoja ja koridori vahelt.

Anneli Viiburg ütleb, et tütar ei saanud restaureerima tulla, tütre sõber Sten aga sai, ning Anneli loodab nüüd, et meelitab sel viisil noored toda maja, kust uks pärit on, edasi korrastama.

Anneli suunab puhurist kuuma õhuvoo otsusekindlalt paksu värvi all ägavale uksetahvlile. Sten seisab pahtlilabidaga kõrval. Niipea kui värv kuuma õhu käes mullitama hakkab, lükkab Sten värvi puidupinnalt üles. Siuh ja siuhti!

«Me alles eile tulime, vaatasime – kõik tegutsevad,» räägib Anneli Viiburg oma tunnetest päev tagasi. «Naaberlaua tegijatel oli üks uksepool juba puhas ja nii ilus. Vaatasin seda kadedalt, aga siis nägin ka meie ust vaimusilmas ilusana. Tekkis niisugune hasart!»

Soomest puhkusel

Maire Liiv ja Margus Raud on kolmanda töölaua taga ja neid kõrvalt kiidetaksegi. Nende uks kuulub magamistoale ning on pärit ühest maakohast Mooste ja Rasina vahelt. Selliseid uksi on seal kolm. Kui saaks, teeks siin kõik korda, unistavad Maire ja Margus.

Parasjagu on käsil ukse lihvimine. Et ka kõik tahvlite profiilid, servad ja nurgad ilusti puhtaks saaksid, tuleb teha päris palju käsitsitööd.

Värvi eemaldamise järel on selgunud ka, et üks uksetahvel on lõhki. Maire ja Margus ütlevad, et nemad oleksid selle niisama ära pahteldanud, aga meister soovitas praovahe siiski puiduga täita.

Maire Liiv ja Margus Raud on aastaid Soomes tööl käinud ja ütlevad, et parasjagu nad puhkavad. Ja kuna see maakoht Mooste lähedal on Maire esivanemate kodu, siis miks mitte oma energiat sinna panustada.

Maire Liiv meenutab, kuidas ta Soomeski püüdis restaureerimiskursustele pääseda, aga seal on need väga populaarsed ja alati on kõik kohad täis. Alles neljandal korral pääses ta end täiendama.

«Eestis ei ole asi veel nii pingeline,» naerab ta.

Meister ei väsi

Meister Joel Kõivistik käib laua juurest laua juurde. Arutab Margus Rauaga, millise viimistluse juurde nende ukse puhul jääda, kummardub Sten Lumistega värvieemalduspasta all oleva uksehinge kohale ja ütleb tere sel korral hiljem tulijale, kelleks on Tartus ühe Õpetaja tänava maja akent restaureeriv Raul Ploom.

«Kursusi juhendades õpid ise ka. Sa näed aina rohkem ja rohkem esemeid, pead nuputama,» ütleb Joel Kõivistik rõõmsalt ega ole sugugi väsinud. Tema koos teise juhendaja Toomas Asiga on põllumajandusmuuseumi konservaatorid-restauraatorid.

Puhurite ja lihvimismasinate mürin on vahepeal päris tugevaks paisunud. Vabu kohti neile säästva renoveerimise kursustele enam ei ole.