Andres Liinat: TÜ/Rock eile, täna, homme

Foto: TPM

Lõppenud hooajal ei õnnestunud TÜ/Rocki korvpallimeeskonnal saavutada püstitatud eesmärke. Nördima panevalt kahju.

Möödunud nädalal tegi peatreener koos oma abilistega ülikooli spordiklubis hooajast kokkuvõtte. Gert Kullamäe sai enda sõnul olemasolevates tingimustes komplekteerida meeskonna, kellel oli selge potentsiaal täita püstitatud eesmärgid: jõuda Balti liigas final-four’i ja EuroChallenge’i sarjas teise ringi ning tuua Tartusse üle kahe aasta tagasi Eesti meistri karikas.

Lootused ja ootused olid igati põhjendatud. Toetavate teguritena sai Rock Basketballi kaubamärk uue hingamise, linnapea deklareeris pikaajalise toetuse soovi ning konsolideerusid seni killustatult tegutsenud fännid.

Nende esindaja kuulub nüüd koos peasponsori, linnavalitsuse, ülikooli ja spordiklubi esindajatega meeskonna nõukotta.

Laiapõhjalisem juhtimisstruktuur aitab meil tasakaalustada strateegilisi valikuid: mis liigades osaleme, millised on eelarve piires eesmärgid, kes sobiks kõige paremini peatreeneriks. Kõik selle nimel, et meeste korvpall pakuks fännidele naudinguid pikaks ajaks.

Sügisel ei kuulutanud isegi valjuhäälsed kriitikud karikateta jäämist. Pikka aega meeskonna juures olnud asjatundjad hindasid treeningtöö õhkkonda läbi aegade parimaks. Kontrollturniirid ja hooaja esimene pool läksid ootuspäraselt. Alljärgnevalt püüaks arutleda, miks siis ikka tuli altminek, kuigi eeldused ja lootused olid olemas.

Kellele me mängime?

Muidugi mängitakse publikule ja kahtlemata on publikuhuvil mõju sponsoritele ja eelarvele. Meeskonnale hinnangute andmine on fännide privileeg.

Möödunud nädalal kohtus fänniklubi sel hooajal viimast korda meeskonnaga ühistreeningul ja seal nenditi ühiselt, et fännide taha selle hooaja saavutused küll ei jäänud.

Kindlasti saab ka peale igat kaotatud mängu teha kokkuvõtteid, kevaditi on see vägagi ootuspärane. Teame aga, et lisaks fännidele on klubi sihtrühmadel ka omad ootused. Möödunud talvel laiapõhjalise nõukoja esimesel kokkusaamisel määratleti need varasemast täpsemalt.

Fännid: võistkond peaks olema osalevates liigades konkurentsivõimeline. Võistkonna senist taset tuleks hoida. Suurem huvi on rahvusvaheliste sarjade vastu. 

Linn: järelkasv ja maine. Linnapea vaatenurgast mõjuvad mainekujundajana eelkõige just mängijad väljakul – kui hingestatult nad mängivad, kas nad võitlevad väljakul. Sarjad, kus osaletakse, on mõnes mõttes teisejärgulised. Pikas perspektiivis ja järelkasvu silmas pidades on linn huvitatud just Tartust sirgunud mängijatest.  

Nimisponsor: brändi tuntuse suurendamine ja sotsiaalne vastutus. Sakule on väga oluline Eesti meistri tiitel, Euroopa-suunaline huvi on teisene. Kui Saku Rock oleks ülebaltiline kaubamärk, oleks Balti-suunaline huvi senisest tunduvalt elavam. Kuid antakse endale aru selle saavutamise maksumusest.

Ülikool ja spordiklubi: huvi võistkonda pidada on tänu suurele publikuhuvile mainekujunduslikku laadi. Meeskonna pikaajalisem strateegia võiks olla valdavalt üliõpilastest koosneva meeskonna komplekteerimine sportlikus tasemes kaotamata. Spordiklubis on peale korvpalli veel 15 harrastatavat ala. Londoni olümpiamängudel osales neli spordiklubi sportlast. Ühe ala areng ei saa toimuda teiste alade arvel.

Süvenenumalt arutledes on siin märgata nii oluliste partnerite ühiseid kui ka erinevaid huve: noored vs. tippkorvpall, tartlased vs. võõrmängijad, kohalikud vs. rahvusvahelised liigad, ärihuvid vs. avalikud huvid.

Sellistes tingimustes on korvpalliklubi juhtimine otsustajate professionaalsuse proovikivi. Siinjuures peaks meid edasi aitama vastus küsimusele …

Mis on klubi eesmärk?

Üsna hiljuti oli enam kui kahekümneaastane periood, kus Tartul polnud auhinnalaua juurde üldse asja. Müts maha nende otsustajate ees, kes 13 aastat tagasi lõid eeldused uuteks karikavõitudeks. Kuid kas kõik eeldused?

Tahaks veel kord taga nutta kahe otsuse tegemata jätmist: järelkasvusüsteemi ei loodud ja pikaajaline finantsvastutus jäi pelgalt ülikooli spordiklubile.

Edu ei küsi kunagi põhjuste järele, valu aga küll. Järgmise kümne aasta jooksul viis meistrikarikat, kirglik mäng, nimekad mängumehed, suur publikuhuvi, kasvav eelarve. Siis veel kuues meistritiitel 2010. aasta kevadel, mille tähistamisest Püssirohukeldris on mul peale eufooria meeles võistkonna toonase vaimse liidri Tanel Teini (Kalev/Cramo üle 4:0 finaalivõidu arhitekt 2008. aasta kevadel) repliik: publik, te olete võitudega ära hellitatud!

Juba enne viimaseid mänge olime asunud peatreener Indrek Visnapuuga läbirääkimistesse uue lepingu üle. Kaunis kiirelt jõudsime ühisele tõdemusele, et lepingu tingimused polegi nii olulised. Peatreenerist või klubi juhist sõltub palju vähem kui klubi tegevuspõhimõtetest ja struktuurist.

Oli selge, et varasemate põhimõtetega edasi majandades ei taga me klubi jätkusuutlikkust. Peatreenerid ja klubi juhid tulevad ja lähevad, klubi peab jääma ja arenema, seda ei saa üles ehitada üksikisikute ega suuremate rahastajate põhiselt.

Järgnes hulk otsuseid, mille mõju on jäänud esindusmeeskonna tegemiste varju. Neile saab hinnangu anda alles aastate pärast: järelkasvu mahu märkimisväärne suurendamine, pikemaajalised lepingud arenemisvõimeliste mängijatega, korvpallidivisjoni juhtimise tugevdamine ning rollide ja vastutuse täpsustamine.

Pole juhus, et sellel kevadel tunnistas Eesti Korvpalliliit meie klubi teist aastat järjest Eesti parimaks noorteklubiks. Oleme koos innustunud noortetreeneritega seadnud eesmärgi kasvatada igast aastakäigust vähemalt ühe esindusmeeskonna kandidaadi.

Hea on ka see, et Erkmaa korvpallikoolis käib sama sisukas toimetamine. Klubi toetab igati Tartu Spordiakadeemia käivitamist eesmärgiga anda Lõuna-Eesti andekatele noortele tasemel (korvpalli)haridust. On põhjust arvata, et esindusmeeskonnas mängib 3–5 aasta pärast rohkem tartlasi ja üliõpilasi. Kõik see loob veelgi tugevama klubi identiteedi ja usutavasti ka meisterlikkuse taseme.

Idealistina unistan olukorrast, kus Rock on Tartus sama mõistetav nähtus kui Vanemuine. Küünikud tahavad siinkohal kindlasti märkida, et see kõik on kena jutt, kuid miks me ikkagi pole kolm aastat järjest olulisi karikaid võitnud. Seega tuleme tänasele päevale lähemale.

Mängijate valik

Möödunud sügisel saime üle hulga aja mängijate valiku, kus igaüks oleks võinud alustada põhiviisikus. Eelarve võimaldas värvata meile kriitilistesse positsioonidesse kolm välismängijat.

Seni võisime klubi värbamistegevust pidada tulemuslikuks, kuid lõppenud hooajal peame tunnistama, et hoolimata korralikust taustauuringust läksime kahe valikuga selgelt alt. Kahjuks avalduvad mängijate nõrgad küljed just pingelistes mängudes, kevaditi. Lepingute lõpetamine ja uute sobivamate mängijate leidmine enne play-off’e on aga pea võimatu. Eestis ka alates märtsist keelatud.

Meie poliitika võõrmängijate värbamisel on Kalev/Cramo omast palju erinev. Esiteks, kuna head leegionärid on kallid, siis tuleb mängu eelarvepiirang, teiseks, me ei ole riskinud jätta valikut hilissügisesse või suisa talveks, kui turul on saada seni lepinguta, vigastatud või muude piirangutega, kuid odavamaid mängijaid, ning kolmandaks, väikelinna klubi identiteet ja oluliste huvirühmade soovid ei näe võistkonnas üle nelja leegionäri.

Võimalik, et peame neis piirangutes midagi muutma? Viimases neljas finaalmängus olid võõramaalaste panused järgmised: punktid – Cramo 77%, Rock 37%, minutid – Cramo 71% ja Rock 32%.

Eesti mängijate puhul eelistame lisaks kogenuile arenemisvõimelisi koondise kandidaate. Kui jätta viimasest jaotusest välja välismaal pallivad eestlased, siis on valik kahjuks väga piiratud.

Loodame väga, et süsteemse noortetööga olukord muutub. Uuel hooajal on meie klubi põhinimekirja keskmine vanus kindlasti väiksem.

Ülioluline on kirgliku vaimse liidri olemasolu. Paraku napib Kullamäe, Kuusmaa, Tammiste ja Teini (tema puhul avaldus see küll peaasjalikult kevaditi) tüüpi natuuridest kogu Eesti korvpallis. Viitamata kellelegi, arvan, et võimalik tulevikuliider käib juba praegu Rocki korvpallikoolis trennis.

Turniiride võitmiseks peame lisaks kodusaalis pingutamisele ka võõrsil võitma hakkama. Kuklakratsimisest ei piisa, tunnetan, et lahendus on siiski meeskonna professionaalses häälestuses.

Rahast ka

Meie eelarve oli lõppenud hooajal umbes 730 000 eurot, kodune konkurent Kalev/Cramo on rääkinud summast 950 000, kuid eksperdihinnangutele toetudes on see siiski suurem.

Siinkohal oleks paslik ära klaarida üks oluline seik. Võistkondade eelarved on üldjuhul väljendatud kulude summana. Rocki rahaliselt parimal hooajal olid kulud ligikaudu miljon eurot, eelarve defitsiit ligi 300 000 eurot. Sellele järgnenud hooajal olid kulud küll mõnevõrra väiksemad, kuid defitsiit veelgi suurem – 385 000 eurot.

Analüüs näitab, et suurem publikuhuvi ei suurendanud oluliselt tulusid. Pole ju publiku ja korvpallisõprade mure, kes ja mille arvel defitsiidi kattis. Pean kahetsusega nentima, et see kaeti ülikooli spordiklubi teiste spordialade kulude vähendamise ja arendusinvesteeringute külmutamise hinnaga. Ülikooli sporditegevuse eest vastutajana ning spordiklubi endise juhina pean tunnistama, et see pole õiglane.

Kui vaadelda eelarve (loe: kulude mahu) ja tulemuslikkuse seoseid, siis peab tõdema, et tugevat korrelatsiooni pole.

Tõsi, vaadeldes ka teiste piirkondlike klubide eelarved on märgata tulemuslikkuse seost eelarve suurusjärkudega. Ehk teisisõnu: uuele mängutasemele viib eelarve märkimisväärne suurendamine.

Ühe hinnalise mängija palkamine, isegi kui ta oleks huvitatud mängima liigades, kus meie osaleme, ei suurendaks hüppeliselt eeldusi tiitlivõitudeks. Meie näitel peaks meil kõrgemas mängus kaasalöömiseks olema viis-kuus leegionäri.

Eelnevast ei tohi välja lugeda olukorraga leppimist. Soovime väga koostöös kõikide huvirühmadega suurendada kogu korvpallidivisjoni eelarvet.

Oleme viimastel aegadel teinud sügavaid põlvejälgi võimalike, eelkõige kohalike toetajate uste taga. Rektori ja linnapea kutsel kohtuti raekojas ligi kahekümne suurema Tartu ettevõtte juhtidega. Selles protsessis saime moraalselt tuge (te ajate olulist asja!), kuid rahas see (veel?) ei väljendu.

Mõttetalgute käigus leidsime koos fännide ja kohalike meediaesindajatega kümmekond ideed, mis võiks suurendada meie eelarvet, kuid … teeme tööd ja loodame ikka!

Suurte ja rahvusvaheliste sponsorite huvi on eelkõige seotud turu suurusega, sellega uhkustada me paraku ei saa. Usutavasti annab Tartu linnavolikogu veel enne suvepuhkusi õnnistuse klubi pikaajaliseks toetamiseks. Ehk ei oleks patt unistada ka Kaunase Žalgirise proportsioonidest, kus linna osa klubi eelarves on umbes veerand. Tartus on kaheksandik.

Kuidas edasi?

Loodame peatreeneri ametisse nimetada hiljemalt jaanipäevaks. Ettevalmistused uueks hooajaks käivad nii Tartus kui ka Hiinas.

Olen veendunud, et viimastel aastatel oleme loonud eeldused pikaajaliseks professionaalse klubi arenguks.

Väga tahaks, et tippkorvpall ei oleks pelgalt ülikooli spordiklubi ettevõtmine ja mure, vaid kogu Tartu korvpallisõprade ühine panus. See looks kestvuse, tooks uut rõõmu ja karikaid.