Kui rattur ei tea või on unustanud

Liiklusolukorrad jalgratturiga. Illustratsioon: Idee: Vahur Kalmre, koostaja Martin Pau, graafika: Artur Kuus

Kõnniteel vurab minu ja mu poja nina eest mööda umbes 17-18-aastane jalgrattur, teeb uhke poogna alla sõiduteele ja kolmekümne meetri pärast parempöörde. Ta ei näita manöövrite eel suunda. Ta peaks sõitma sõiduteel.

Kui püüate loendada Tartus rattureid, kes liiklusseaduse vastu ei eksi, peate esimest tänava servas ilmselt kaua ootama. Tüüpiline rattur lihtsalt sõidab, kus talle parajasti mugavam ja endale ohutum tundub. Elementaarset suhtlusvahendit, käemärguandeid, pruugib enam-vähem õigesti ja arusaadavalt parimal juhul kolmandik pedaalijaist.

Üks põhjusi on kindlasti selles, et alates 16. eluaastast pole jalgrattaluba kohustuslik. Kel õnnestub selle ajani eksamit tegemata oma kulgemised ära kulgeda, see ei pruugigi kunagi liiklusseadust ette võtta. Tõestagu seda säästva transpordi eksperdi ja liikluskoolitaja Ilmar Pardi toodud näide keskealisest mehest, staažikast jalgratturist, kes ei osanud seletada, mis on samaliigiliste teede ristmik ja mida tähendab parema käe reegel.

Tartu Postimees otsustas koondada ühele skeemile mõned kõige riskantsemad või liiklejais enim segadust tekitavad olukorrad ning mõned põhitõed. Küllap tasub nii rattureil kui ka autojuhtidel erilise tähelepanuga üle vaadata, millised reeglid kehtivad ülekäigurajal. On ju Tartuski juhtunud tänavu mitu avariid just sebral.

Et liiklusseaduse kõrval ei jääks liiga varju loogika ja kaine mõistus, tahab Tartu Postimees Ilmar Pardi, Villu Vane ja teiste liiklusekspertide sõnu vahendades soovitada: ärge ajage nui neljaks taga oma õigust, vaid lähtuge eesmärgist jõuda õhtuks tervelt koju.

Ja veel. Hoolitsege, et teie jalgratas oleks töökorras. Olge nähtav ja käituge kaasliiklejaile arusaadavalt.