Jüri Kõre: pensionärid laenuturul

Jüri Kõre. Foto: Pm

Eesti inimarengu aruanne juhib tähelepanu Eesti halbadele elamistingimustele ja ebavõrdsusele sel alal. Eelkõige elavad veekloseti ja dušita, remondivajadusega või muude probleemidega pinnal eakad kodanikud. Eluaseme ehitus ja remont käib meil suures osas laenude abiga. Ja laenuvõtjatena on eakad ettevaatlikud.

Eakad kodanikud vajavad keerukamatel juhtudel hoopis rohkem ja põhjalikumat majanduslikku ja juriidilist nõustamist, kui nad praegu saavad. Möödunud aastal valminud elanike finantskirjaoskuse uuring tõestab, et nad eelistavad oma rahaasjades valikute tegemisel kahte infoallikat: kas panga või lähedaste inimeste soovitusi. Nii saadud info võib, aga ei pruugi olla hea ja neutraalne.

Tartu linn rahastab kolme aktiivse kinnisvara omanikke esindava organisatsiooni (Tartu Majaomanike Ühendus, Eesti Korteriühistute Liit ja Tartu Korteriühistute Liit) nõustamistegevust.

Venekeelsed linlased satuvad oma hoolduskulude arvetega ja ruudulises kaustikus oleva, korteriühistu raamatupidamisest erineva «bilansiga» üsna tihti ka linnavalitsusse. Nimetatud organisatsioonidest ei tea nad enamasti midagi, sest venekeelne meedia pole vajalikuks pidanud neid lugejatele tutvustada.

Eakaid nõustavad veel eraldi kõik neli linnas tegutsevat päevakeskust (linna asutused Tähtvere ja Kalda päevakeskus, mittetulundusühingute juhitavad Ropka-Karlova ja Kodukotuse päevakeskus).

Kinnisvaraga ümberkäimisel on teadmiste kõrval loomulikult tähtis raha.

Peaaegu kogu Eesti elamumajanduses kasutatav raha on pärit eraisiku rahakotist. Maksumaksja panus elamumajandusse eelarve kaudu on tagasihoidlik.

Riigi peamised eluasemepoliitika hoovad on laenuvõtjate toetamine, arvates maha eluasemelaenude intressikulud eraisiku maksustatavast tulust, omaosalust vähendavad laenugarantiid noortele peredele, spetsialistidele ja tagastatud eluruumide üürnikele, toimetulekutoetuste sees väikese sissetulekuga peredele kinnimakstavad jooksvad eluasemekulud ning viimasena uuemad Kredexi kaudu jaotatavad suurperede eluaseme renoveerimise ja kortermajade energiatõhususe parandamiseks mõeldud toetused.

Nagu näeme, ei mahu Eestis eakad kinnisvaraomanikud toetust saavate rühmade hulka. Kuigi laenamine ei ole eakatele meelepärane, harjutatakse neid võlgu elama kaupade järelmaksuga soetamise võimaluse, krediitkaardi jms pakkumise toel.  

Masu puhkedes löödi meie kohustused kokku: 2010. aastaks olid pangad väljastanud 471 000 krediitkaarti, andnud 235 000 tarbimislaenu, sõlminud 160 000 eluasemelaenu, 128 000 arvelduskrediidi ja 113 000 õppelaenu lepingut.

Statistiliselt on meil peaaegu kogu elanikkond, lapsed ja raugad kaasa arvatud, tugevate ohjadega pankade külge seotud.

Sellisena me oleme väga modernsete kodanike riik. Silmas pidades aga lepingute iseloomu, seda, millised kohustused meile on lepingutega pandud, ei ole tegemist väga arukate, isegi mitte kirjaoskavate isikute riigiga.

Harjunud järelmaksuga ostude intresside maksmisega, kasvab aegamisi ka nende pensionäride hulk, kes pangast võetud väikelaenuga oma korterit ajakohastavad või elamus hädavajalikku remonti teevad.

Tartu on erandlik omavalitsus Eestis. Nimelt pole kusagil Tartu Eluasemefondi sarnast asutust, mis annab linlastele eluaseme ostu ja remondi laene. Eakad tartlased moodustavad fondi klientidest märkimisväärse osa. 2011.–2013. aastal vormistatud laenude saajatest oli pensionäre 28 protsenti, remondilaenu saajatest oli pensionäre 34 protsenti.  

Järgnevas, lepinguid kirjeldavas lõigus on eakad laenajad jagatud kahte rühma. Esiteks need, kelle sissetulekuks on nii pension kui ka muu tulu (töötasu, tulu kinnisvarast), ja teiseks need, kes saavad vaid pensioni. Loogiliselt on kaks rühma erinevad.

Esimesse kuuluva laenaja keskmine vanus on 66 aastat, igakuine tõestatud püsitulu ühe leibkonnaliikme kohta 430 eurot, teise rühma laenaja on keskmiselt 71-aastane, kuusissetulek leibkonnaliikme kohta on 300 eurot.

Sõltuvalt laenajate taustast on loomulikult ka laenutingimused erinevad. Esimese rühma keskmine laenusumma on 5400 eurot, intress (fikseeritud) 7,4 protsenti. Teise rühma keskmine laen on 3000 eurot, intress 8,2 protsenti.

Maksumaksjast finantsgeeniuse sõrmed sügelevad nüüd, et kogu loole kommentaariumis hinnangut anda. Et «uskumatu, see on vene rulett maksumaksja rahaga (laenajate vanuserisk on suur)». Või «uskumatu, milline röövimine (laenuintress on suur)». Või «mõttetus, see on raha lennukilt alla loopimine (summa on tõsisemaks rekonstrueerimiseks väike)».

Vanuseriskist rääkides peab rõõmuga ütlema, et pensionäridest klientide lootusetuks kuulutatud laene fondil ei ole. Intressi kommentaariks peab täpsustama, et üheltki teiselt laenuandjalt sellist summat (väikelaenu) 20 protsendist väiksema intressiga vaevalt saab. Remondi mahtu kommenteerides tuleb muidugi tõdeda, et tehakse hädapäraseid töid (aknad, vannitoad, põrandad, üksikutel juhtudel soojustus). Aga kokkuvõttes parandab see kõik inimeste elukvaliteeti.

Tõsi. Vaatamata oma tegevuse tugevale sotsiaalsele suunitlusele ei saa eluasemefond kõiki eakaid oma laenuvõtjate hulka arvata. Neile jääb üle võimalus taotleda sotsiaalabiosakonna kaudu ühekordset remonditoetust.

Paraku on see summa praegu eelarve võimalusi silmas pidades üliväike, vaid kolmekordne toimetulekutoetuse suurus – pisut üle 200 euro. Sobiv mõne avarii-, mitte aga tõelise remondi rahastamiseks. Võimaluste tekkimisel tuleb seda suurendada vähemalt kolm korda (kümnekordse toimetulekutoetuse suuruseni).