Teeneka varga lubatud meeleparandus jäi tulemata

Risto Mets
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marko Koppel leidis, et vanglast vabanemise järel on ausaks inimeseks hakata äärmiselt raske, sest kohe tuleb asuda tasuma kahjunõu­deid ning selleks on vaja palju raha.
Marko Koppel leidis, et vanglast vabanemise järel on ausaks inimeseks hakata äärmiselt raske, sest kohe tuleb asuda tasuma kahjunõu­deid ning selleks on vaja palju raha. Foto: Kristjan Teedema

Varem kaheksal korral arvukate varguste eest kohtu ees seisnud Marko Koppel (40) avaldas 2009. aastal Pos­timehele antud intervjuus lootust, et saab kiusatusest võitu ja kätt enam võõra vara külge ei pane. Paraku pöördus ta taas sisse tallatud rajale.

Aastal 2008 karistas kohus Koppelit kokku lausa 51 varguse eest ning mõistis ta enam kui kaheks aastaks vanglasse. Vabanemise järel sattus ta uuesti pahandustesse ning 2011. aastal tuli tal taas vangi minna.

Sel korral astus ta kohtu ette süüdistatuna 14 varguses ning ühes omavolilises sissetungis. Kohus kinnitas Koppeli ja prokuratuuri omavahelise kokkuleppe, mille järgi jääb mees trellide taha kolmeks aastaks.

Karistusaega arvestatakse tema kinnipidamisest kahtlustatavana mullu 22. novembril. Seega tuleb tal vanglasse jääda veel ligikaudu kaheks ja pooleks aastaks.

Suured kahjud

Samal ajal kui kohtunik Peet Teidearu luges ette 14 inimese nimed, kes on esitanud Koppeli vastu tsiviilhagi vargustega tekitatud kahju kompenseerimiseks, vaatas süüalune pingsalt lakke, otsekui püüdes meenutada, kust ja mida ta varastas. Tsiviilhagisid kogunes 36 400 euro ulatuses.

Kui sellele summale lisada veel kohtumenetluskulud ja ekspertiisitasud, tuleb Koppelil tasuda lausa hirmuäratavana tunduv 42 300 eurot.

On üsna lootusetu, et kindla elu- ja töökohata mees suudaks nii suure summa üldse ära maksta. Seetõttu taotles tema kaitsja Aivar Hint menetluskulude vähendamist.

Riiklik süüdistaja Tatjana Tamm sellega aga ei nõustunud, viidates, et Koppel ei seisa kohtu ees kaugeltki esimest korda. Küll aga nõustus ta kulude ja kahjude tasumisega ositi.

Toona Postimehele antud usutluses tunnistas Marko Koppel ka ise, et kuritegelikule teele viivad tagasi rahalised nõuded, mis on tekkinud varasemate varguste eest. See on justkui surnud ring, et vanglast vabanemise järel peab kiiresti palju raha hankima, kuid legaalseid võimalusi selleks pehmelt öeldes napib.

Kohus otsustas konfiskeerida ka kaks Koppeli valdusest leitud mobiiltelefoni, sest needki olid saadud ühest korterist varastatud raha eest. «Üürikorter läks ka nüüd ära,» kirjeldas mees ise oma lootusetut olukorda.

Vargusi vähem

Tartlased saavad Koppeli ja tema ametivendade hämaratest töövõtetest nüüd mõnda aega puhata. Et korteritesse sissemurdmised on tasapisi vähenemas, kinnitas ka Lõuna prefektuuri varavastaste kuritegude teenistuse vanem Viktor Võso­kov.

«Põhjuseks asjaolu, et politsei on tabanud mitmeid Tartus tegutsenud staažikaid vargaid,» ütles Võsokov. Ta lisas, et ka inimlikku hooletust on jäänud vähemaks. «Inimesed hoiavad enamasti uksed-aknad korralikult lukus ja kaitsevad oma kodusid mitmesuguste turvasüsteemidega.»

Alati see aga nii ei ole, üsna levinud viis on see, et varas siseneb korterisse avatud akna või ukse kaudu ja midagi lahti murda polegi tarvis. Teisel juhul lõhub kurjategija korterisse pääsemiseks majapidamise ukse või akna.

Tartus on viimasel ajal murtud lahti ja lõhutud rõduuksi ja nende klaase, täpsustas Võso­kov. «Katki lüüakse just nende korterite aknaid, kus on kasutusel vanad kergesti puruneva klaasiga aknad, mitte pakettaknad.» Keskmiselt korra nädalas saab politsei Tartust teate just sellise sissemurdmise kohta.

Viktor Võsokov juhtis tähelepanu sellele, et vargaks osutuvad aeg-ajalt ka inimeste juhututtavad, keda lubatakse koju juba pärast põgusat tutvust. Võõrale pakutakse öömaja ning hommikul avastatakse, et hulk väärtuslikku kraami on kadunud.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles