Triloogia neljas raamat teeb lugejatele klistiiri

Esitlusel rokibaaris Underground pakkus Onu Bella enda kõrval viisakalt istet Merle Jäägerile, et see loeks ette mõned lõigud vastsest raamatust «Mõned hallid varjundid». Osa kuulajaid andis naeruga märku, et oli naljakas. Foto: Kristjan Teedema

Onu Bella esitles mõni päev tagasi oma teost «Mõned hallid varjundid», mida esi- ja tagakaanel ning eessõnas on nimetatud tema triloogia neljandaks raamatuks. Nii saab lugeja kohe algul vihje, et teos ei ole kuigi tõsine.

Huumorisõber ei pea taas kord pettuma. Autor valdab naljakat sõnaseadmise kunsti. Ja tunneb vajadust teha lugejatele vaimset klistiiri, et puhastada neid kogunenud saastast.

Meelelahutajana tuntud mees on varem avaldanud mälestusteraamatud «Ma võtsin viina» ja «Dekameron», mõlemal kaane küljes heliplaat. Ajaliselt nende vahel ilmus «Koduperemehe nipiraamat», kuhu autor on koondanud elu jooksul kogutud aiandus-, kokandus- ja elutarkusi.

Kolm esimest on kirjastanud Menu, värskeima on üllitanud Pegasus.

Kolmes esimeses teoses vaatleb Onu Bella nii oma elu kui ka sellesse põiganud kuulsaid ja kuulsusetuid tüüpe kerge muigega, kuid mitte irvitades.

Pastiši nipid

Värskes raamatus «Mõned hallid varjundid» on Onu Bella võtnud appi pastiši nipid.

See tähendab, et lugemisel tekib lõbusaid äratundmisi tsitaatidest, mis on laenatud kirjandusklassikast, filmidest ja mujaltki kultuurivallast, näiteks muusikast.

Raamatus on kaheksa juttu, mis on autori selgituse kohaselt mõeldud ainult täiskasvanuile.

Neis kõigis on kesksel kohal seks – alates kõige tavalisemast ja lõpetades eriti väärastunud vormidega. Kogumiku pikimat lugu läbib tegelasi seksuaalselt erutav tegevus klistiiripumbaga.

Hallid varjud

Juttudes ilmuvad aeg-ajalt lagedale hallid varjud. Küllap on see vihje E. L. Jamesi kõmulistele romaanidele, mida viimasel poolel aastal on eesti keelde tõlgitud kolm. Ma ei ole neist küll veel ühtki lugenud, aga olen kuulnud, et autor on naljast suhteliselt kaugel. Onu Bella puhul on vastupidi.

Meenusid head ajad

Kodumaise hallivarjundilise teose lugemisel tulid meelde head ajad, kui ilmus huumori-ajakiri Pikker ning selles omakorda paroodialisa Käkker. Ja meenus ka esimesi eesti erootikaajakirju Sexer, milles avaldati sageli naljakaid tekste.

Onu Bella võiks saada oma kvadrofoonilise triloogia eest Oskar Lutsu huumoripreemia, kusjuures tuleks arvestada ka tema muusikalist tegevust. Ma ei tee nalja, vaid mõtlen päris tõsiselt.