Jüri Kõre: omastehooldusest. Praktiliselt

Jüri Kõre. Foto: .

Viimastel nädalatel omas­­tehoolduse kohta räägitu ei kirjelda Eesti ühiskonda parimast küljest. Kergus, millega arutelu elust muudeti aruteluks surmast, on hirmutav. 

Tõsi, kui teema algataja(d) oleks piirdunud ettepanekutega vastutuse ümberjagamisest perekonna ja ühiskonna vahel ning arutlustega parimast teenuse rahastamismudelist, oleks asi tõenäoliselt kiiresti sumbunud. Halastussurma pakkumine hoolduse alternatiivina mõjus ajakirjandusele nagu juhuslikust kriimust vette sattunud veri haile.

Teema on päevakorral pikemalt kui kunagi varem, kuid ta on päevakorral tagasihoidlikult öeldes moonutatud või isegi väärastunud kontekstis.

Olukorra absurdsuse toonitamiseks tsiteerin Mart-Peeter Erssi 8. mai Eesti Päevalehest: «Nõudlik telefonikõne Soomest: «Tere! Vallavalitsus kuuleb? Minu ema elab teie territooriumil. Ta on üsna viletsaks jäänud ja vajab abi. Mina ei saa aidata! Ma rääkisin juba oma advokaadiga, ma olen nüüd Soome kodanik ja elan Soomes, mina ei pea oma vanemate hooldamise eest maksma».»

Sina, kes sa oled Eesti kodanik/elanik, maksad nii tu-lu-, sotsiaal-, käibe- kui ka igasugu muid makse, oled teatud elujuhtudel Eestis täiesti ilma õigusteta. Soome kodanikuna/elanikuna on sul Eestis hoopis suuremad õigused kui eestlasel. Nagu «heal vene ajal».

Vana kui ühiskond

Omastehooldus on loomulik kivi inimühiskonna alusmüüris. Mitte küll nii vana kui inimene, aga nii vana kui ühiskond. Viimasel poolsajandil on üks riik teise järel sellisest väetite abistamise viisist loobunud.

Vormiliselt on see toimunud perekonnaseadusest perekonnaliikmete vastastikuse ülalpidamise kohustuse põhimõtte väljavõtmise kaudu.

Tulemuseks on «kahte tiiba» jaotunud Euroopa. Põhi ja lääs, kus hoolduskulud maksab kindlustus või eelarve. Ja ida ja lõuna, kus endiselt peab abivajajate eest hoolitsema perekond. Kuna lõunas on perekonnasidemed tugevad, siis saadakse isegi praeguses majanduskriisis sotsiaalprobleemidega suhteliselt hästi hakkama. Paremini kui meie siin jõudsalt arenevas idas.

Eesti viimaste kümnendite omastehoolduse ajalugu jaotub kaheks. Üks etapp on 2001–2005, puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse jõustumisest kuni hooldajatoetuse maksmise üleandmiseni kohalikele omavalitsustele.

Teine etapp on 2005. aastal alanud periood, mil vastutus kodus hooldamise ja hooldajate eest on kohalikul võimul. Miks võtsid omavalitsused kümnend tagasi selle üsna keeruka ülesande tingimusteta enda kukile, on mulle sügavalt arusaamatu. Ilmselt meelitas kommunaalpoliitikuid raha. Omastehooldusest kokkuhoitud summasid saab kasutada muude, rohkem või vähem vajalike kulutuste tegemiseks!

Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse vastuvõtmisega ja hooldajatoetuse maksmisega saadi enam-vähem teada abivajajate hulk. Enam-

vähem seetõttu, et 23 000 inimest, keda «riigi raha eest» hooldama hakati, oli siiski vaid osa kogu rühmast. Sellegipoolest tekkis juba aasta või kahe pärast poliitikute ansambel, kes järjekindlalt kuulutab: pooled pensionärid on puudega ja pooled nende hooldajad.

Viie aasta jooksul, mil riik süsteemi korraldas, oligi põhimure, kuidas hooldatavate arvu vähendada. Mitte aga see, kuidas abistada umbes 21 000 hooldajat, et nad oma ülesannet tänapäevale kohaselt täidaksid. Aga jätame selle tee-ma kõrvale. Seda enam, et nüüdseks on nii hooldatavate kui hooldajate arv vähenenud 17 000-le.

Tartus prioriteet

Teisel etapil, peale 2005. aastat, on osa omavalitsusi rahuldunudki sellesama riigieelarvest kohalikku eelarvesse kantava hooldajatoetuse väljamaksmisega. Teine osa neist püüab süsteemi arendada. Selge, et sellisel detsentraliseeritud hoolduse korraldamisel on oma plusse ja miinuseid. Praegu tunduvad miinused olevat ülekaalus.

Tartu on omastehoolduse arendamise seadnud üheks hoolekandekorralduse prioriteediks ja selle teemaga tegeletakse järjepidevalt.

Toon vaid ühe näite. Riigikogu liige Heljo Pikhof kirjutab 3. mai Tartu Postimehes, et raske puudega isiku hooldaja toetus on 15 ja sügava puudega toetus 25 eurot kuus. Selliseid arve Tartus ei tunta. Tartus oli aprillis 2558 puudega täiskasvanu hooldajat, kellele maksti hooldajatoetust järgmiselt: 1147 isikut said 23,40 eurot, 1266 isikut 39 eurot, 145 isikut 66,30 eurot. Puudega lapse hooldajaid oli 55, nendest 44 said 60 eurot ja 11 lapse hooldajad 80 eurot toetust kuus.

Iseenesest on need summad muidugi tagasihoidlikud, kuid märksa suuremad enamikus Eesti omavalitsustes makstavatest hüvitistest. Põhimõtteliselt on võimalik sügava puudega lapse hooldaja toetust suurendada lähiajal poole, pikemas perspektiivis terve miinimumpalga suuruse summani.

Toetustega samaväärselt tähtis on perekondadele muu abi, sealhulgas teenused. Omastehooldusel olevatel inimestel on õigus kasutada invatakso teenust, sooja toidu kojutoomist, haigekassa rahastatavat koduõenduse teenust, vajaduse korral mitmesuguseid ühekordseid toetusi.

Omastehooldajal on võimalik tasuta saada hooldusalast koolitust, hooldusest puhkamise eesmärgil kasutada aastas ühe kuu jooksul intervallhoolduse teenust (hooldatav paigutatakse kuuks ajaks hooldekodusse). Hädavajalike teenuste loetelu on muidugi pikem siintoodust, kuid õnneks see nimekiri täieneb iga aastaga.

Lastest ka

Lühidalt puudega laste hooldusest. Olulisemad spetsiifilised puudega last hooldavatele peredele osutatavad teenused on riigi rahastatud lapsehoiuteenus ja linna eelarvest kinnimakstav tugiisikuteenus. Mõlema järele on suur nõudlus.

2012. aastal sai lapsehoiuteenust kasutada 77 Tartu last, igaüks 601 euro eest (u 120 tundi), ja 25 last 371 euro eest (u 70 tundi). Tugiisik abistas samal aastal 60 last. Viimasena nimetatud teenus on väga nõutud. Soovitud teenuse maht (tundide arv) on umbes kolm korda suurem, kui praegu osutatakse. Järgneval eelarveaastal (2014) tuleb seda silmas pidada ja valdkonna rahastamist järsult suurendada.

Brüssel on järgneval finantsperioodil määranud hoolekandes eelistatavalt arendatavaks suunaks kogukonnahoolduse. See tähendab, et eelistatud on hooldamine kodus ja perekonnas, mitte institutsioonides. Kas jagatavad teadmised ja eurod Eestisse tulevad, see ei sõltu enam otseselt Brüsselist. Sest põhimõtteline otsus on seal tehtud. Nagu seegi, kas võimalikku raha tõhusalt kasutatakse. Pall on praegu Tallinna-poolsel platsiosal.