Kõrgharidusreform külvab ülikoolide vahel vastasseisu

Kõrgharidusreform peaks lähimal ajal tooma ühise arutelulaua ümber pea kõikide ülilkoolide esindajad, et rääkida läbi, kes millise õppekavavaldkonna eest vastutama asub. Tartu Postimees kutsus vestlusringi Eesti maaülikooli veemajanduse osakonna juhataja Toomas Tamme (vasakul), haridus- ja teadusministeeriumi kõrgharidusosakonna asejuhataja Helen Põllo (keskel) ja Tallinna tehnikaülikooli Tartu kolledži direktori Lembit Nei. Eesmärk oli pisut selgemaks vaielda, kes peaks tulevikus vastutama inseneriõppe eest Tartus, selgus aga nii mõndagi muud huvitavat.

FOTO: Margus Ansu

Iga ülikool arvab, et kui üht eriala õpetatakse lisaks veel ühes või suisa kahes ülikoolis, on just konkurendid liigsed. Just sellise sõnumiga ilmusid hiljuti Tartu Postimees kaks intervjuud. Tallinna tehnikaülikooli Tartu kolldeži direktor Lembit Nei rääkis intervjuus, et inseneridele jagub Lõuna-Eestis tööd. Intervjuust Eesti maaülikooli veemajanduse osakonna juhataja Toomas Tammega tõusis esile tõdemus, et võidujooks tudengite pärast ajab inseneriõppe karile.

Kuna küsimus, kuidas vähendada dubleerimist ning jagada ära vastutusvaldkonnad, vajab läbiarutamist nii mitmelgi ülikoolil, korraldas Tartu Postimees vestlusringi. Kutsusime ühise laua taha Eesti maaülikooli veemajanduse osakonna juhataja Toomas Tamme, Tallinna tehnikaülikooli Tartu kolledži direktori Lembit Nei ning haridus- ja teadusministeeriumi kõrgharidusosakonna juhataja Helen Põllo.

Kõrgharidusreform pöörab mõndagi teise suunda, kui oli praeguseni harjutud. Õppekavade hulka peab vähendama, tudengite hulk väheneb ise, ülikoolide õppe kvaliteet ja konkurents vaadatakse terase pilguga üle. Räägime dubleerimisest – mil määral ja kus on see teie arvates mõistlik?

LEMBIT NEI, Tallinna tehnikaülikooli Tartu kolledži direktor: Seni kuni tööturg eriala lõpetajaid vajab, on kõik väga hästi. On väga raske tõmmata piiri, mis on dubleerimine ja mis mitte. Me kõik mingil määral dubleerime üksteist. Minu arvates ei ole üldse hull kui me mõnda asja, mida ühiskond vajab, õpetame mitmes ülikoolis. Nagunii me neid sarnaselt ei õpeta. Aga oluline on, et oleks tagatud kvaliteet.  

TOOMAS TAMM, Eesti maaülikooli veemajanduse osakonna juhataja: Dubleerimine on hea siis kui sellega saab tagada hariduse parema kvaliteedi. Kui on ainult üks haridusepakkuja, üks lomp, kus ongi ainult omad konnad, on kvaliteedil ühel hetkel piir ees. Lompi võib tuua ka mõne välismaa konna, aga see on neli-viis korda kallim.

Kui meil on tööde retsenseerimiseks kasutada analoogse struktuuriüksuse võimalusi, siis see on see, mis aitab meil seda hariduse kvaliteeti tagada.  

HELEN PÕLLO, haridus- ja teadusministeeriumi kõrgharidusosakonna asejuhataja: Dubleerimisest on räägitud üht- ja teistpidi juba päris pikka aega. Müüt, nagu dubleerimine oleks põhimõtteliselt halb ja kogu dubleerimine tuleb lõpetada, on tänaseks ümber lükatud.

Reformi üks eesmärk on õppeasutustel vaadata õppekavade sisse – kus esineb kattuvusi, milline on tegelik vajadus selle eriala lõpetajate järele. Kui meil õpib kogu õppekaval kokku seitse või kümme üliõpilast, tekib küsimus, kas seda on vaja, kui palju seda on vaja. Ja kas oleks mõistlik, küll täiesti suvaline näide, õpetada näiteks füüsikat ainult ühes ülikoolis.

Kõrgharidusreform toob kaasa ka selle, et kui ühel erialal kolm aastat järjest on 15 tudengi kokkusaamisega raskusi, tuleb eriala reorganiseerida. Mida see õigupoolest tähendab ja mida teha väheneva tudengiarvuga ühiskonnas?

Põllo: Me oleme aastaid teadnud, et demograafilist olukorda vaadates ootab meid ees väga järsk tudengite arvu langus. See on ka üks põhjus, miks reorganiseerimine ja dubleerimise vähendamine on vajalik ning tuleb koostööd teha. Me peame üleval väga suures mahus väga väikest õppetegevust. Ühel hetkel ei ole see enam jätkusuutlik.

Kõik oleneb sellest, mis erialast me räägime. On valdkonnad, kus peame kõik koos tegelema eriala populariseerimisega. Miks on meil vaja näiteks IT-spetsialiste? Miks on vaja rohemajandusega tegelevaid inimesi? Mis on selle noore võimalused tulevikus tööd saada?

Kuidas on konkreetselt tehnikaõppekava gruppidega? 1. märtsiks 2014 peab olema otsustatud, kas selle eest hakkab vastutama Tallinna tehnikaülikool või maaülikool. Kes hakkab õpetama olukorras, kui neil erialadel pole õppima tulemas 20 tudengit, pole võib-olla viitteistki?

NEI: Kui Tallinna tehnikaülikool Tartusse tuli, ei mõjutanud see Tallinnas ehitusteaduskonna vastuvõttu ega maaülikoolis ehituseriala vastuvõttu. Lihtsalt tuligi vastavaid tudengeid juurde. Varasem analüüs näitas, et ilma tehnikaülikoolita ei ole inseneriõppe kvaliteet Lõuna-Eestis tagatud.

Praegu võin öelda, et meil on maaülikooliga väga mõnus ja hea koostöö ning kaigaste kodaratesse loopimist üheski suunas ei käi.

TAMM: Koostöö on kindlasti olemas, sest mitmed asjad toimuvad meie laborites ja meie õppejõud õpetavad TTÜ Tartu kolledžis.

Aga ma leian siiski, et kui TTÜ tahab Tartus võtta vastu 45 tudengit, siis see kahekordistab senist traditsioonilist vastuvõtuarvu. See aasta ennustan, et tudengeid ei jätku kõigile.

Aga ehitusinsenere on ometi vaja, äkki on asi ainult turunduses – mõni kes muidu läheks õppima näiteks ettevõtlust või projektijuhtimist võiks hea reklaami alusel hoopis otsustada insenerõppe kasuks.

TAMM: Arvan, et maaülikool oleks saanud Lõuna-Eestis inseneride koolitamisega hakkama ka ilma tehnikaülikoolita.

Praegu on tekkinud Lõuna-Eestisse teine insenerierialade pakkuja ja loomulikult meie peame nüüd ka vaatama oma erialanimed üle, tegema need atraktiivsemaks. Sest selge on see, et tehnikaülikoolil on hästi atraktiivsed erialanimetused ja osa tudengeid tulebki ainult juba selle erialanime peale. Väga uhke on öelda sugulastele, et ma õpin ehitust ja arhitektuuri. Tegelikult saadakse ainult ehitusinseneri kutse, aga mitte arhitekti kutsele vastavat õpet.

NEI: Aga see on ka kohe esimeses lauses erialakirjelduses kirjas. See «arhitektuur» on seal sellepärast, et need inimesed õpivad ka arhitektuuri ja projekteerimise aluseid.

PÕLLO: Tendents on, et ülikoolid mõtlevad järjest keerulisemaid, uhkemaid ja atraktiivsemaid nimetusi oma õppekavadele. Ministeeriumi mure on see, et tudeng ei saaks õppekavale astudes petta.

Tuleb selgelt öelda, kes üliõpilasest pärast lõpetamist saab. Kui ta ikka õpib tõlkijaks, siis temast peab saama tõlkija, mitte professionaalne fotograaf. See on küll utreeritud näide, kuid mõte jääb samaks.

Vähemalt kolmes tulemuslepingus on kirjas, et arhitektuuri õppekavagrupis peavad ülikoolid jõudma kokkuleppele, kes selle eest vastutab. Kuidas ikkagi TTÜ, maaülikool ja kunstiakadeemia jagavad ära selle õppekavagrupi?

TAMM: Tegelikult maaülikooli maastikuarhitektuur ei ole arhitektuur...

TTÜ just ütles, et nende arhitektuur ei ole ka arhitektuur...

NEI: Just vastupidi, ma ütlesin, et meie «arhitektuur» on kindlasti ehitusinseneriõpe.

Kui kõik õpetavad arhitektuuri, aga arhitektid selle klassikalises mõttes tulevad ainult kunstiakadeemiast, siis mille üle siin vastutust jagada on?

TAMM: Küsimus on selles, et kui on arhitekti kutsestandard, siis sellele kutsestandardile peavad vastama nii kunstiakadeemias kui TTÜ õppekavad. Õpe peab olema samadel alustel ja samas mahus. Ehitusinseneridel on kutsestandard, millele peavad vastama kõik, kes sellel õppekaval õppinud on.

Mida teha olukorras, kus üks tahab õpetada oma eriala ühes linnas, teine sama eriala teises linnas ja olgem ausad – need kaks valdkonda ei jõua kuidagi kokkuleppepele. Mida see vastutusvaldkonna jagamine õigupoolest ülikoolile tähendab?

PÕLLO: See tähendab, et ühelt poolt on riigil kindlustunne, et selle valdkonna õpetamine ja arendamine on ülikooli südameasi. See on ei tähenda, et ta peab mingid asjad ära lõpetama. Kui ülikoolil on energiat ja jätkusuutlikkust, võib ta ka edasi lõpetada. Vastutusvaldkond aitab ülikooli juhtkonnal teha ka ülikooli siseselt otsuseid, kuhu suunata vahendeid, mis on nende tugevus.

Esimene suur hirm oli, et kõik, mis ei jää vastutusvaldkonda, pannakse kinni. Kinni panemiseks on kvaliteedi kindlustamise süsteem – kui kvaliteet on alla poole latti, hakkame vaatama, kas üht või teist eriala saab ülikoolis õpetada.  

TAMM: Milleski peame me kokku leppima, aga kes teab, milles. Eks see saab aasta jooksul selgeks. Aga praegu küll ei tea, mis see olema peaks.

Aga kas läbirääkimised peaks algatama ülikool või tuleb ministeerium ka osapooltele siinkohal ka appi?

PÕLLO: See 2014 märts on esimene tähtaeg. Me ei ole soovinud kokkuleppimise protsessi teha nii, et sõlmime lepingu ja siis poole aasta pärast on meil tulem laual ja seetõttu antud ka umbes aastapikkune läbirääkimiste tähtaeg. Lepinguperiood on kolm aastat ja 2014 on vahetähtaeg, kus kutsume vajadusel osapooled ühise laua taha ja vaatame, kuhu jõutud on.

Oleme pannud lepingusse kirja, milles koostöö ja kokkulepe peaks seisnema. Soovime, et ühes regioonis välditaks dubleerimist ja reageeritaks mõistlikult tööturu vajadustele. Lähtuvalt sellest, mis ülikoolide omavahelisest suhtlusest on välja tulnud, tegutseme edasi.

TAMM: Aga mis siis saab, kui üks partner ütleb, et on üks müts ja see on meie müts? Mille üle siis läbi räägitakse?

PÕLLO: Eesmärk on asi ikka sõbralikumalt läbi rääkida. Ütleme, et üks partner otsustab 2014. aasta alguseks, et mina rohkem ei räägi. Ehk siis ütleb, et see on minu müts. Siis  me sekkume. Uurime, millest see tingitud on.

See leping hõlmab ju kolme osapoolt: antud juhul näiteks siis maaülikooli, tehnikaülikooli ja ministeeriumi. Kui üks lepingupool ütleb, et ta ei taha läbi rääkida, et see valdkond on tema oma, eks me siis läheme selle teadmisega edasi.

NEI: Mis puudutab Tallinna tehnikaülikooli, ei saa põhimõtteliselt niimoodi käituda, sest tehnikaülikooli arengukavas on kirjas lause: «tehnikaülikool vastutab Eesti inseneeria ja tehnikakultuuri elujõu ja kvaliteedi eest».

Aga see vastutamine ei tähenda, et me teeme kõik ise ära. See tähendab, et tehnikaülikool vaatab sellise pilguga, et see asi peab Eestis toimuma. See lause ütleb ära, kes peaks olema omavaheliste läbirääkimiste initsieerija – sellisel juhul tehnikaülikool. Me ütleme, et oleme enda peale võtnud vastutuse tehnika- ja inseneeriaõppe eest.  

TAMM: Aga siin ongi ju väga selgelt öeldud, kes on see põhitegija. Kui hakkame nüüd läbi rääkima, pole pooled ju enam sugugi võrdsed. Ongi juba seatud reeglid ja raamid läbirääkimisele.
 
NEI: Just vastupidi! Põhivastutajate määramine tähendabki, et kui te ei tule toime, siis tuleb kuskil ka aru anda. See põhivastutaja on ju kuskil ka allkirja andnud, et ta sellise formuleeringuga nõustus.

Kui ongi nii, et kui üks või teine ülikool paneb oma arengukavasse kirja, et meie vastutame selles valdkonnas ja ülejäänud läbirääkimised lähtuvad sellest – mulle tundub, et siia on teatud viisil demagoogia sisse kirjutatud. Mis saab siis, kui selle tagajärjel üldse ei tule läbirääkimisi või ei jõua need konstruktiivse lahenduseni?

PÕLLO: Läbirääkimised ei tähenda, et joostakse lipp käes ja öeldakse, et mina olen valitseja. See vastutus tähendab kohustust vaadata vastutusvaldkonna erialasid ühiskonnas tervikuna. Kui selles valdkonnas tegutseb Lõuna-Eestis mitu ülikooli, siis sõnastus dikteeribki selle, et koos tuleb vaadata ühist tulevikku.

Kui üks ülikool alustab läbirääkimisi jõupositsioonilt, siis selleks ongi pandud tähtaeg, et üheskoos tulla riigiga ühise laua taha ja need pinged jälle maha võtta. Soov on vaadata nendele valdkondadele koos ja sisuliselt otsa. Kui sellest midagi välja ei tule, alustame otsast peale.

Millistest õppekavagruppidest peale arhitektuuri ja tehnikaerialade veel räägime?

PÕLLO: Sotsiaalteadustest, õpetajakoolitusest, keskkonnakaitsest. Neid on päris mitmeid ja kui täisnimekirja vaadata, on seal üle kümne õppekavagrupi. Tööd on päris palju.

Kui vaatame mõnes valdkonnas erialale otsa paberil, näeme, et seal on täpselt samad identsesete nimetuste ja sisuga õppekavad ja need jooksevad paralleelselt kahe ülikooli bakalaureuseõppes – kas see on mõistlik? Eriti kui tööturult ei tule signaal, et selles valdkonnas on oluliselt tarvis spetsialiste juurde.

Vähemal või suuremal määral käib ülikoolide vahel võidurelvastumine, et nüüd vähem kui aasta pärast panna lauale argumendid, et meil on selles-teises osas tugev baas õpetamiseks. Mitmel puhul puudutab võidurelvastumine infrastruktuuri. Kui reaalne on olukord, et mõlemal on 2014. ette näidata suurepärane taristu, aga lihtsalt ühe taristu jääb tühjaks?

TAMM: Seda ei saa aastaga teha. See peab olema võib-olla väga kitsas spetsiifiline eriala, kus polegi väga palju vaja. Aga korralikku insenertehnilise baasi muudatusi teha on väga kallis.

Võidurelvastumine käib erialanimetuste ja eduka välireklaamiga. Materiaal-akadeemilist baasi ei saa teha aastaga. See on pikk ja kallis projekt.

NEI: Inseneeria osas ei näe ma teravat probleemi – kõik need tegijad, kes siin täna on, jäävad ka edasi toimetama. Inimesi ja isegi materiaal-tehnilist baasi võiks olla oluliselt rohkem.   

Maaülikooli keskkonnaõppe kavaga väga sarnaseid kavasid on väga mitmel pool, kuhu üldse viitsid vaadata. Täis vastutustundega julgen öelda, et see on häbematu töötute armee genereerimine.

PÕLLO: Needsamad keskkonnahoiud, -kaitsed ja maastikuarhitektuurid, eks siin on ülikoolidel ka kohustus jälgida oma lõpetajaid, mis neist saab ja kuhu nad tööle lähevad.

Kas siis maastikuarhitektid ja keskkonnakaitsjad suunduvad kuhugi mujale tööle? Olgem ausad, kõrgharitud inimene täna naljalt töötuks ei jää. Küsimus on, mida nad teevad, millisel tasemel ja kus. Seejärel on oluline vaadata, mida me õpetame ja kus kohas.

TAMM:Lembit, lase ma spekuleerin: kas sina saad teha tehnikaülikooli rektorile käskkirja, et sulged Tallinnas tehnikaülikooli?

NEI: Mina kindlasti ei saa. TTÜ Tartu kolledžis toimub bakalaureuse-, magistri ja osaliselt ka doktoriõpe ning ta on struktuuriüksusena Tallinna tehnikaülikool. Tema nimes on sõna kolledž, kuna tal on eraldiasuv campus.

TAMM: Aga kas tehnikaülikooli rektor saab anda välja käskkirja Tartu kolledži sulgemiseks? Meil on pretsedent Tartu Ülikooli Türi kolledži näol olemas.

Kas selliseid samme võib veel olla tulemas? Kui oli juttu, et ka struktuure tuleb vähendada, võib selles mõttes head koostööd teha, et Lõuna-Eestis inenerõpe mingil kummalisel põhjusel üldse ära ei kaoks.

Ma tajun siin taga küsimust, et kas TTÜ ei tahaks oma kolledžit Tartus kinni panna?

TAMM:Selline pretsedent on olemas. Praegu küll seda ohtu muidugi pole, sest TTÜ panustab väga Tartu arendamisse. Aga selge on see, et kolledž on kolledž ja ülikool on ülikool.


Vestlustingist tahtsime teada saada:
* Millistel erialadel ja mil määral võib ülikoolides dubleerimine mõistlik olla?
* Kuidas peaksid ülikoolid jõudma kokkuleppele vastutusvaldkondade jagamisel?
* Mis juhtub, kui ülikoolid ei taha teha koostööd ja vastutusvaldkondade jagamises 2014. aasta alguseks ühele meelele ei jõuta?
* Mis saab ehitusinserinõppest Lõuna-Eestis?

Vestlusringi tulemused olid sellised:
* Kõrgharidusreform ei keela dubleerimist, ent kui dubleeritav eriala ei kuulu ülikooli vastutusvaldkonda, on ülikooli enda asi, kuidas eriala ülal pidada.
* Ülikoolid püüavad väheseid tudengikandidaate meelitada atraktiivsete, kuid mõnevõrra eksitavate erialanimetustega. Ülikoolide vahel käib võidurelvastumine ja demagoogitsemine, et tuleva aasta alguses end paremast küljest näidata ning seeläbi vastutusvaldkonda endale haarata.
* Ülikoolid ei pea 2014. aasta alguseks jõudma omavahel lõplikule kokkuleppele, ent kui läbirääkimistega ise hakkama ei saa, lubab ministeerium sekkuda.
* Kui õpe tehnikavaldkonnas koondub ainult TTÜ kätte, võib tekkida olukord, kus maaülikool lõpetab ehitusinseneride koolitamise, sest tudengeid ei jätku. Kui aga tehnikaülikool peaks Tartus kolledži sulgema ei ole lõpuks Tartus üht ega teist ehitusinseneride koolitajat ja kaotaja on kogu Lõuna-Eesti.

Taustainfoks: kõrgharidusrefomi mõjudest ülikoolidele
* Tänavu jaanuari lõpus sõlmis haridus- ja teadusministeerium iga ülikooliga tulemuslepingu, milles seisab, kuidas ülikool mingis valdkonnas järgmise kolme aasta jooksul toimetama hakkab.
* Tulemuslepingute järgi peavad Tallinna tehnikaülikool ja Tartu Ülikool vähendama 2015. aasta septembriks õppekavasid viie protsendi, maaülikool kaheksa protsendi võrra.
* Dubleerimise ehk sisult sarnaste õppekavade vähendamise eesmärk on jaotada mõistlikult õppejõude, raha ja koondada niigi vähenevat tudengkonda õppima sinna, kus selleks piisavalt pädevust ja vahendeid on. See on ka põhjus, miks ministeerium õppekavade koguarvu vähendada soovib.
* Tulemuslepingu järgi peavad ülikoolid 2014. aasta 1. märtsiks omavahel kokku leppima, millise erialavaldkonna eest nad vastutama hakkavad. Vastutusvaldkond tähendab muuhulgas ka riigieelarvest raha saamist.
* Kuna praegu dubleerivad ülikoolid mitmes õppekavavaldkonnas, vajab näiteks otsustamist, kes hakkab vastutama õigus- ja sotsiaalteadlaste, matemaatikute, informaatikute, õpetajate ja ka inseneride õppe eest.
* Tartus õpetavad ehitusinenere nii maaülikool kui Tallinna tehnikaülikooli Tartu kolledž. Tudengeid aga mõlemasse kooli õppima ei jagu, võib juhtuda, et emb-kumb kool peab inseneriõppest loobuma.

Tagasi üles