Mihkel Kunnus: poliitikud ja pedagoogid. Meil korruptsiooniäärne tänavas

Mihkel Kunnus Foto: Erakogu

Olen alati häirituse ja ebamugavustundega vaadanud lärmakaid tänavademonstratsioone ja mulle tõesti meeldib, et meie inimestel pole kombeks karjakesi avalikus ruumis märatseda, saati kive loopida ja autosid põletada.

Pronksiöö järel rõhutasid paljud kommentaatorid, et meid vapustas see nii palju, sest me pole sellega harjunud, läänes on sellised «rahva meeleavaldused» tavaline asi. No loodan südamest, et selles mõttes jääme eestlasteks eurooplasteks saamata.

Samuti tunnen väga sügavat häiritust, kui kirutakse võimu ilma igasuguse kitsenduseta ja täpsustuseta, kirutakse võimu kui sellist. Selles on midagi sügavalt lapsikut.

Täiskasvanulikkuse läbikukkumine

Positiivse võimu arhetüüp on ema ja lapse suhe (lapse ja lapsevanema üldiselt). Vastsündinud laps on kaua täielikult ema võimu all, ometi on see hierarhiline suhe läbini positiivne. Pole ka juhus, et paljude valitsusjuhti tähistavate sõna-de päritolu viitab vanemlikkusele – riigiisa, riigivanem jms.

Demokraatlikus ühiskonnas, eriti omavalitsuse tasandil, peaks olema võim veelgi vähem võim selle sõna türanniseerivas, ahistavas tähenduses, kaugemale veel, seal pole see ideaalis isegi hierarhiline. Pigem on see üks tööjaotuse loomulikke tulemeid, ametkond, mis tegeleb suuresti inimeste erahuvide ja avalike huvide klapitamisega. Selle vastu mässamine oleks ehe tatiklus.

Meeleavaldus on nii või teisiti piinlik ja lapsik kommunikatsioonivorm. Aga on valdkondi, kus see mõjub ühiskonnale iseäranis destruktiivselt. See juhtub siis, kui inimesed, kes on sotsiaalpsühholoogilises struktuuris vanema positsioonil, näiteks õpetajad, võtavad või on sunnitud võtma kasutusele lapse käitumismustri.

Hannah Arendt on öelnud tabavalt, et õpetaja on puhver uute ja vanade inimeste vahel, ta kaitseb korraga vanu uute eest ja uusi vanade eest ning samas püüab uutele inimestele ehk lastele muuta eest leitud maailma kodusemaks.

Selleks et inimene saaks funktsioneerida saatjana täiskasvanumaailma, peab uuele inimesele (loe: õpilasele) olema selgelt näha, et tema saatja tunneb seda maailma ning on ühtlasi seal hinnatud ja aktsepteeritud.

Õpetajate meeleavalduse sotsiaalpsühholoogilised tagajärjed on palju lõhkuvamad kui mis tahes muu ameti puhul. See näitab, et õpetaja pole täiskasvanute maailmas iseenesestmõistetavalt hinnatud. See võtab õpetajalt õiguse lapsele rääkida, et meil, täiskasvanute maailmas, lahendatakse konflikte sõnadega, mõistlikult ja asjalikult arutledes, mitte jonnides ja jalgu trampides.

Vahetult pärast Silvergate’i ja Harta 12-t kirjutas Treffneri gümnaasiumi õpetaja Toomas Jürgenstein artikli «Kuidas rääkida nüüd aususest?» (EPL, 29.11.2012).

See rääkis samast kimbatusest. Kui (tipp)poliitikud ehk vanema positsioonis olevad inimesed on aktsepteerinud avalikult valetamise, siis ei saa enam õpetajad – laste juhatajad täiskasvanumaailma – rääkida, et täiskasvanud ei valeta, peavad sõna ja täidavad oma kohust.

Poliitikuna olid toonased võimurid paraku palju vähem läbi kukkunud kui täiskasvanuna, aga nad olid häbistanud täiskasvanuid kui seisust. Sellised asjad lõhuvad ühiskonda palju sügavamalt kui mingid parteide ja maksuideoloogiate tasandil nägelused. (Pilk peavoolu-, eriti meelelahutusmeediale tekitab muidugi kahtluse, et täiskasvanute läbikukkumine on palju üldisem õhtumaine tendents.)

Tartu linnavalitsuse läbikukkumine

Nüüd konkreetsemalt Tartu linnavalitsusest, täpsemalt Oa tänava ehitusskandaalist. Sellega kokkupuutumise saaksin võtta lühimalt kokku George Herbert Shaw’ (parandus - George Bernard Shaw) tõdemusega: rumalate ja alatutega ei ole mõtet vaielda, sest nad kisuvad teid alla nende enda tasemele ja siis löövad teid seal oma suurema kogemusega.

Kirjutasin ennist, et oma­­valitsus on ametkond, mis tegeleb suuresti inimeste erahuvide ja avalike huvide klapitamisega ja et selle vastu mässamine oleks ehe tatiklus.

Ometi korraldasin ma ise 1. mail linnavalitsuse vastu protestimiitingu. Tundsin, et olen sunnitud, sest olin juba liiga palju näinud, et selle instantsi, Tartu linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakonna poole täiskasvanulikult, rahulikult ja mõistliku sõnaga pöördudes lähenetakse kõrgelt üle oodatava dialoogipartneri pea.

Oa 10b/10c juhtumi puhul käitusid ametnikud risti vastu sellele, mida neilt heauskselt oodati. Selle asemel, et klapitada ja siluda võimalikke huvide konflikte, oldi a priori ringkaitses, valetati, vassiti, suunati ühe ametniku juurest teise juurde, väntsutati, lollitati ning tehti kõik, et tülikal kodanikul oleks võimalikult raske ja keerukas oma õiguste eest seista.

Ei oldud lihtsalt mökud ja saamatud, vaid tegutseti aktiivselt arendaja poolt ja linnakodanike vastu.

Ja vähe sellest, üks sagedasemaid etteheiteid, mida riivatud õigusega kodanikud pidid kuulma, oli see, et need ei kontrollinud piisavalt põhjalikult ja piisavalt kiiresti dokumente ja plaane, mis nende õigusi ja heaolu otseselt puudutasid.

Lühidalt: linnavalitsus heitis abi otsivatele kodanikele ette, et need polnud linnavalitsuse tööd piisava tõhususega ise ära teinud.

Naabrite kirjaliku kaebuse peale saadeti linnavalitsusest abilinnapea Raimond Tamme allkirjaga kiri, milles teatati, et «kuna ehitusseaduses ei ole ära määratud, millises ulatuses või mahus võib toimuda ehitise rekonstrueerimine, siis lähtudes grammatilisest tõlgendusest, kui piirdekonstruktsioone muudetakse või kande- ja jäigastavaid konstruktsioone muudetakse ja asendatakse mistahes ulatuses või mahus, on tegemist ehitise rekonstrueerimisega», ning jätkuva rahulolematuse korral soovitati kibekähku vormistada uus vaie, mis peab vastama seitsmele formaaljuriidilisele nõudmisele.

Riputasin selle kirja oma blogisse, et kõigil oleks võimalik näha, kuidas linnavalitsus kodanike abipalvele reageerib: http://mihkelkunnus.blogspot.com/2013/04/reaalpoliitik-tegutseb-jalle-2-ehk-meie.html.

Lühimalt: kui kodanik tahab linnavalitsuselt abi, siis parem hankigu endale hea advokaat. Ja kähku!

Eriti reljeefselt laseb Tartu linnavalitsuse kahepalgelisusel välja joonistuda Oa tänava arendamise loo võrdlus Anna Haava tänava skvottimisloo taustal.

Ühes esimeses Oa tänava juhtumit kirjeldavas loos («Arendaja omavolitses Supilinnas võõras aias», TPM, 24.4. 2013) ütleb abilinnapea Raimond Tamm, et arendaja «Perv ei oleks tohtinud naabri krunti ehitamiseks loata kasutada ja sellele on linn ehitusloas eraldi tähelepanu juhtinud, kuid sündinud kahju hüvitamisel ei saa linn kaasa aidata, see on kohtu rida».

Seevastu Anna Haava tänava juhtumi korral näitas linnavalitsus lausa ülimat entusiasmi eramaa kaitsel. Tagantjärele saame muidugi aru, et mõlemal korral kaitsti lihtsalt omade huvisid.

Skvottijad häirisid lähedal elavat linnasekretäri Jüri Möldrit, mistõttu linnavalitsus nägi üsna palju vaeva, et päris kaugelt ja apaatsetelt pärijatelt volitused kätte saada. Oa tänava naabritelt kooskõlastuste saamisega oli asi lausa vastupidi – saadeti välja üks hilinev kiri ja vaikimine loeti nõusolekuks. Sest, jälle nüüd tagantjärele tarkusena, linnavalitsuse ametnikel olid huvid, et see maja sinna kerkiks, ja punkt.

Liigse kära tõustes lahkus vastutav ametnik, arendaja õde Karin Raid ilma uurimistulemusi ära ootamata nagu rott uppuvalt laevalt ja küllap nüüd linnavalitsus peab võtma «vastutuse» – maksma maksumaksjate rahaga kinni vend arendaja kahjunõude linnale. Ja raha jääb kenasti perekonda.

Lõpetuseks tahaksin veel tsiteerida Friedrich Nietzschet: «Ma saan sulle andestada seda, mis sa mulle tegid, aga mul on (tehniliselt) võimatu andestada seda, mida sa endale tegid.»

Teie, linnavalitsus, saatsite need kirjad, teie andsite need vastused ajakirjanikele, teie kinnitasite veel viimase hetkeni, et linnavalitsus pole eksinud jne.

Kirjutan neid ridu ajal, kui maharaiumata kreegid õitsevad ning loodus on lootust ja eluindu täis, kutsudes esile ka unistuslikke kujutluspilte, näiteks selliseid, kus Oa 10c monstrumi asemel on Korruptsioonivabaduse väljak või Meeleparanduse park, pessimistlikumates lihtsalt tulemüür, nagu linna­­valitsuse hiiglaslik, rahva poole pööratud selg.