Lõuna prokuratuuri perekondlik juhtimismudel

Nii Aro Siinmaa kui ka Kaire Hänilene kuuluvad Eesti prokuröride koorekihti. Foto: Sille Annuk

Prokurörina ei mõista ma selle küsimuse sisu, küsis Eesti jõuliseim prokurör Aro Siinmaa, kui Postimees uuris, kuivõrd läheb seaduse mõttega kokku see, et ta on viimased aasta aega töötanud oma elukaaslase, Lõuna ringkonnaprokuratuuri juhtivprokuröri Kaire Hänilese alluvana.

Selle loo võib kokku võtta lausega – juriidiliselt on kõik korrektne, probleem on eetikas. Või nagu sõnastas tuntud prokurör, kelle nime Postimees ei avalda: «Mina küll ei kujuta ette, et saaksin töötada olukorras, kus minu elukaaslane on minu alluv.»

Lõuna ringkonnaprokurör Aro Siinmaa on ilmselt üks konfliktsemaid süüdistajaid Eestis. Seetõttu tekibki küsimus, kas tema ülemuseks võib olla elukaaslane. Inimene, kel võib tekkida kõhklusi oma mehe ametialaste otsuste vaidlustamisel.

Ent alustagem päris algusest. Kui Postimees seda «kummalist» olukorda neli kuud tagasi uurima asus, olid ametiisikute reaktsioonid probleemi tõstatamisele erinevad.

Ma olen väga õnnetu, kui te selle teema niimoodi tõstatate, teatab kõrge justiitsametnik.

Teine mainib, et prokuröridel võib seesuguse artikli tõttu olla raske teemat käsitlenud ajakirjanikusse edaspidi hästi suhtuda.

Kolmas tõdeb, et professionaalses mõttes teeb selle probleemi käsitlemine nii Siinmaale kui Hänilesele ülekohut.

Ilmselt on neil õigus. Ent hetkest, kui ajakirjandus lõpetab koostööpartneritele või intervjueeritavatele ebamugavate küsimuste esitamise, kaob vaba ajakirjanduse sisuline mõte. See on selle teemapüstituse argument.

Tõe huvides peab mainima, et tõenäoliselt ei leia Eestist tugevamat prokuröripere kui Kaire Hänilene ja Aro Siinmaa. Nad mõlemad on pälvinud oma eriala «oscarid» - Siinmaa valiti aasta prokuröriks 2005, Hänilene kolm aastat hiljem, 2008.

Lõuna ringkonnaprokuratuuri arvatakse professionaalses mõttes kahe tugevaima ringkonnaprokuratuuri hulka. Pealtnäha on kõik korras.

Mullu kevadel sattus riigi peaprokurör Norman Aas aga keerulisse seisu. Seoses Viru ringkonnaprokuratuuri juhtinud Margus Kurmi Pariisi diplomaaditööle suundumisega jäi sealne ametikoht vabaks. Selle, professionaalses mõttes ambitsioonika väljakutse võttis vastu Lõuna ringkonda juhtinud Margus Gross.

Tartus asuv prokuratuur vajas kiiresti uut juhti. Aas ei mõelnud pikalt – ta tegi ettepaneku Kaire Hänilesele. «Kaire oli ennast tõestanud nii potentsiaalse juhi, kui hea prokurörina,» ütleb Aas. «Kaire professionaalses kvaliteedis pole kellelgi kahtlusi. Seetõttu oli igati loogiline, et ta liigub karjääriredelil järgmise tasandini, ma pidasin nõu varasemate Lõuna ringkonnaprokuratuuri juhtivprokuröridega ja otsustasin talle selle ettepaneku teha.»

Aas räägib seda kõike väliselt avalal moel. Kuid tema käed on sealjuures rinnal risti. Kehakeele kohaselt tähendab see kaitsepositsiooni. Ta ütleb: «Ega Kaire nõusolek siin lihtsalt tulnud, meil oli siin päris palju rääkimist.»

Hänilene tunnistab, et tal olid juhtivprokuröri ameti asjus omad kahtlused. Ta pelgas kaasnevat bürokraatiat. Ent lõpuks andis Hänilene oma nõusoleku. Seepeale kergitas mõnigi justiitsala inimene imestusest kulme. Mis mõttes? Hänilese elukaaslane Aro Siinmaa on ju sama prokuratuuri üks juhtivamaid jõude. Ning seaduse kohaselt ei tohi elukaaslased teineteise alluvuses töötada.

Peaprokurör Aas teab seda seadusesätet ise vägagi hästi isiklikust praktikast. Kui Aasast sai 2005. aastal riigi peaprokurör, pidi tema abikaasa Krista Aas selle seadusepügala tõttu lahkuma Lõuna ringkonnaprokuratuuri juhi kohalt ja suunduma tööle politseiametisse. «Siin polnud senises ametis jätkamises isegi küsimust, sest juhtivprokurörid alluvad otse riigi peaprokurörile,» ütleb Aas.

Ent Hänilese ja Siinmaa suhte puhul mängin nende kasuks juriidiline nüanss. Seadus keelab neil töötada otsealluvuses. Ringkonnaprokuröri otseseks ülemuseks on aga tema osakonda juhtiv vanemprokurör. Sisuliselt ei peaks juhtivprokuröril ringkonnaprokuröridega suurt üldse asja olema.

See on kilp, mille taha siin juhtumis varjutaksegi. Ehkki Hänilene tunnistab, et see oli küsimus, mis teda enne juhiametiga nõustumist ennastki vaevas. «Ma küsisin peaprokurörilt, kas minu ja Aro kooselust pole siin probleemi,» ütleb ta. «Minule endale pole see probleem, sest ennast ja Arot tundes ma tean, et ei hakka seda ära kasutama. Efekt on siin pigem vastupidine – ma jälgin väga hoolega, et keegi ei saaks minu käitumises välja lugeda Aro eelistamist. Kuid ma tahtsin teada, kas see on probleem teistele.»

Selle kohta, mille eest ringkonnaporkurör Siinmaa peaprokurörilt pragada sai ja millisesse konflikti ta prokuratuuri aastatetagusel üldkogul sattus, loe edasi Postimehe paberlehest.