Olümpiaatleedid võtsid mõõtu

Olümpiamängude rongkäigus tõmbasid peale valgete kostüümide tähelepanu ka värvilised lipud ja keebid, trummid ja valjud hüüded. Foto: Kristjan Teedema

Ärevusest haukuvate naabrikoerte rõõmuks marssis olümpiasportlaste rongkäik ehtkreekalikus kuumuses Ropka tänavail, tagudes trumme ja karjudes hüüdlauseid, nagu «Spartat tuleb karta!».

Juba kümme aastat saavad Eesti waldorfkoolide viiendate klasside õpilased igal kevadel kokku, et teha läbi Antiik-Kreeka olümpiamängud. Sel aastal oli korralduskord Tartu waldorf-gümnaasiumi käes ning külalisi tuli Arukülast, Keilast, Põlvast, Tallinnast ja Riiast. Osalevaid lapsi oli umbes sada.

Tartu mängud algasid reede pärastlõunal avatseremooniaga kooli juures. Juba varem endale kreekapärased nimed valinud noored loositi viide Antiik-Kreeka linna, süüdati olümpiatuli ja liiguti käratsevas rongkäigus kutsehariduskeskuse staadionile võistlema.

Tore maadlus

Athenais ja Gaiane ehk Keilast Lätte koolist tulnud, kuid mängude ajaks eraldi linnadesse sattunud Grete-Leena Tiis-maa ja Nette Junkur rääkisid, et Vana-Kreekat on ajalootundides käsitletud terve aasta ning samuti valmistuti kehalises kasvatuses olümpiamängudeks.

Tüdrukud ütlesid kui ühest suust, et kõige vahvam on maadlus, kus peab vastase vaid kätest kinni hoides ringist välja lükkama. Kõige raskemad olid aga jooksualad, 60 meetri kiirjooks ja staadioniring.

Junkur, kes pidi kohe hakkama oda viskama, kartis pisut sedagi, sest puust odad on suured ja rasked, tüdrukust endast pikemad, ning visata neid nii, et odaots maha läheks ja punkti kirja saaks, on päris keeruline.

Kuidas mänge korraldada, on kooli enda asi, kuid alade kirjeldused on juba aastaid tagasi välja töötatud. Traditsioonilised alad on kettaheide, odavise, kaugushüpe, staadionijooks, maadlus ja kiirjooks.

Need tehti ära mängude esimesel päeval, teiseks päevaks jäid kilbijooks ja maraton. Viimane ei olnud mõistagi täispikkuses, vaid suvisesse kuumusesse sobivalt ainult üks kilomeeter.

Vanemad aitasid

Õpetajate kõrval oli suur roll korraldamises just lapsevanematel. Monika Karmin, kelle poeg õpib waldorfgümnaa­siumi viiendas klassis, ütles, et lapse kooliaja jooksul tuleb niisuguseid suuri üritusi päris mitu. «Eks see on selline koostöö proovikivi,» arvas ta.

Karmin rääkis, et vanematel olid erisugused ülesanded – igaüks tegi seda, milleks oli parajasti aega ja oskusi. Näiteks olid paljud vanemad olümpiamängudel kohal ja aitasid spordialade kohtunikena.