Vanaema ja laps toetavad teineteist

Vanavanemate pered: (paremalt) Anneli ja Therese Klaus, nende kõrval Lea, Gomer ja Roland Noorhani ning Liidia Fransanova. Foto: Margus Ansu

Anneli Klaus on eriline vanaema, kelletaolisi paljudel lastel ei ole. 13-aastasele Therese Klausile on see aga tavaline asi, et tema vanaemal on mõnikord kiire, sest peab orelit harjutama minema või muusikasündmusele mängima ruttama.

Anneli Klaus on Tartu Peetri kiriku organist ja muusikaelu korraldaja ning musikaalsuse näib olevat pärinud ka tema lapselaps Therese, kes laulab Elva gümnaasiumi neidudekooris.

Vanaema Anneli Klaus ja tema lapselaps Therese elavad Elvas kahekesi koos.

«Meil on hästi tore olla. Me mõistame teineteist,» ütleb Anneli Klaus ning lisab, et Therese on tõesti armas laps, kes oskab aidata, toetada ja lohutada.

Therese kinnitab vastu, et vanaema mõistab tedagi igal sammul. Eriti tore on neil siis, kui nad arvutist koos lõbusaid videoid vaatavad ning naeravad nii, et pisarad silmis.

Therese pärisema ei ole kuhugi kadunud, vaid elab Tallinnas, ja vahel, kui neil vanaemaga mõni lahendamist vajav tõsine probleem tekib, kutsuvad nad ema appi.

Elu kujunes neil kõigil selliseks siis, kui Therese oli kuueaastane ja tahtis kangesti iluvõimlejaks saada. Siis elasid nad Hiiumaal, aga vanaema ja vanaisa olid juba Tartus. «Nii ma siis tulin ajutiselt Tartusse. Ema pidi ka tulema ja tegelikult tuligi, aga kuna ta ei leidnud siin tööd, siis pidi ta ära Tallinna kolima,» rääkis The­­rese. «Mina jäin siia, sest minu koolitee oli siin juba alanud.»

Tunnustuse päev

Therese ongi vahepealsel ajal innukalt iluvõimlemisega tegelnud. Elu on toonud aga ka lööke. Vanaema mattis eelmisel aastal oma elukaaslase ja kui Thereset ei oleks, siis istuks ta võib-olla omaette muretsedes ja kurvastades. Õnneks on Therese.

Vanaema sõnul ei ole selles midagi kohutavalt rasket, et temal tuleb olla ema eest – nende elus on see loomulik asi.

Anneli Klausil on poeg ja tütar ning kokku viis lapselast.

Anneli ja Therese Klaus istusid üleeile õhtul Atlantise konverentsikeskuses vanaemade tunnustamise õhtul. Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsiooni (EENA) Tartu klubi korraldab vanavanemate austamise õhtuid 2009. aastast alates.

Assotsiatsiooni president Riina Piigli ütles, et kui nad seda sündmust kavandama hakkasid, siis arvasid, et tunnustust väärivaiks vanavanemaiks saavad inimesed, kes kasvatavad mingil põhjusel orvuks jäänud lapselast. Aga põhjusi on palju rohkem. Mõnikord ei ole lapse pärisema või -isa vanema kohustusega hakkama saanud.

Mõnikord elavad lapse isa ja ema teises linnas või lausa välismaal või on lahku läinud. Mõnikord on keegi raskelt haigestunud.

Üleeile oli kutsutute keskel ka üks vanavanaema – Liidia Fransanova, kes kasvatab oma tütretütrepoega Vovat.

Vova on 20-aastane ja õpib Tallinna tehnikakoolis autoteeninduse erialal.

Liidia Fransanova ise on 86-aastane. Ta ütles, et peab veel kaks aastat elama, siis on poisil amet selge ja kõik teed lahti. Tähtsale sündmusele ei saanud Vova kooli tõttu tulla, aga vanavanaemal Liidial on ümbrikuga kaasas Vova koolilõpetamise fotod, mida ta uhkusega näitas. Liidia oli väga tänulik, et keegi on teda ja Vovat märganud.

Naaber pani tähele

Märkajaks oli EENA liige, Rätsepakoja perenaine Imbi Jaks, kelle ema Tiiu elab Liidiaga samas majas. Kord, kui Tiiule küttepuid toodi ja nende enda noored sugulased vaid üle nende puude kõndisid, tulid naabrid Liidia ja Vova appi ning aitasid tema emal puud riita laduda. See oli olnud väga liigutav.

Kolmandad, keda EENA Tartu klubi naised tänavu märkasid, olid vanavanemad Lea ja Roland Noorhani, kes kasvatavad oma lapselast Gomerit.

Viie aasta jooksul on EENA Tartu klubi tunnustanud 19 peret, kus vanema rolli täidavad vanavanemad.


Arvamus

Therese Klaus
Lapselaps

Ma tahan oma vanaema alati aidata, kui tajun, et ta millegipärast kurb on. Vahel ma kuulen läbi seina, kuidas ta telefoni teel räägib, ja ma saan aru, et midagi võib olla halvasti kas töö juures või kusagil mujal. Aga ma ei küsi alati. Ma püüan hoopis ise hästi rõõmus olla, et oma rõõmsa olemisega teda kuidagi lohutada.

Vanaema on mind õpetanud, et tuleb püüda end alati kokku võtta ja mitte kunagi mitte kellelegi pahasti öelda. Ka siis, kui väga tahaksid. Tuleb olla sõbralik ning ajada oma asju lahkelt ja leebelt. Sõimlemisega ei saavuta midagi.