Südame ja mõistuse kunst

Kolmanda korruse vahesaalis on teiste hulgas portree «Rita Raave» (paremal, õli lõuendil, 1990). Foto: Kristjan Teedema

Enn Põldroosi kunsti juurde minek võttis aega. Tema kunsti algus ei sobinud noore naise romantilise maailmapildiga. 1960. aastate karm stiil oli värvivaene ja tundetu, paljad naised koledad. Tartlasena vaatasin Tallinna kunsti peale ülevalt alla.

Enn Põldroos paelus mind tookord hoopiski kirjamehena. Tema ja Voldemar Panso suutsid oma eriala analüüsida objektiivselt, kõrvaltvaataja pilguga. Gustav Naani kõrval olid nad ainsad, kelle artiklid ma alati läbi lugesin.

Põldroosi väga heas stiilis tekstid olid targad ja võitluslikud, temast kujuneski alternatiivse kunsti peaideoloog.

Esimene tõsine huvi tema kunsti vastu tekkis 1970. aastatel, kui nägin, et tal on siiski värvimeel, kuigi mitte nii rafineeritud kui Kitsel, Vardil, Vabbel. Ja juba siis haaras mind tema pidev võime muutuda, üha uusi teemasid, elemente, stiili ja tehnikaid (nüüd ka digigraafika) kasutada. Ometi suutis tema praegune juubelinäitus «Credo» mind üllatada.

Kõik on erakordne

Sammun mööda näitusesaale ja imetlen joonistusosavust, leidlikku kompositsiooni, mõtete mitmekesisust ja koloriidi rikkust. Kõik on erakordne. Mu põlved löövad vankuma nii suure loomingu ees.

Millele keskenduda ajaleheartiklis? Valisin niidiotsaks ühe tema lause vestlusest, kui sammusime juhtumisi koos mööda Uut tänavat Haus-galerii poole: «Kunstis pole tarkusega midagi peale hakata.» Kuid tema enda kunst räägib küll vastupidist.

Ta ei ole suutnud oma loomingus varjata intellektuaalseid allüüre, ühiskonnakriitikat, kunstiajaloolisi teadmisi, suurt lugemust ja eneseirooniat. Kui seda kõike ei oleks, ammendaksid ainult professionaalsed oskused ennast juba esimese näitusesaaliga.

Põldroosi maalides on palju, mida uurida ja puurida: mis imelikud kujundid, mis seos on neil omavahel? Jääbki küsimuseks, sest isegi autor ütleb: «Kust mina tean!» (kunstialbum «Enn Põldroos», 2008, lk 21). Ma nimetan seda visuaalseks tarkuseks, mida mitte igal kunstnikul ei ole. Aga ka mäng vaatajaga kuulub Põldroosi kunsti võlude hulka.

Kõige selgemalt ilmneb tema tarkus inimeste tundmises ja mitmetahulises jäädvustamises. Juubelinäituse väljapanekus on näiteks eesti kunstnike lemmikmodell Jaak Kan­gi­laski, kelle olemuse on kõige paremini ära tabanud Põldroos.

«Mind huvitab liikumine inimese näos, hetk, mil üks ilme on kustumas ning selle asemel sündimas teine. Mask langeb ja inimene avaneb,» kirjutab Põldroos (album, lk 18). Kahjuks puudub näitusel parim näide ilmeliikumisest – «Villem Gross» (1972).

Naiste portreed ei ole nii ilmekad, nagu see on maailma kunstis üldse. Põldroosil on aga üks kauneimaid Eestis – «Rita Raave» (1990). Punakas juuksepahmakas ümbritseb oreoolina veidi murelikku ja väga hingestatud nägu, suu paokil, käed ristatud, ja tumesinist rüüd on tabanud punane pintslilöök.

Voolavad emotsioonid

Me oleme jõudnud südame juurde, ilma milleta mõistus on külm ja ohtlik. Mida vanemaks kunstnik saab, seda enam julgeb ta lasta voolata oma emotsioonidel. Selle väljenduseks on muu hulgas lõõmav koloriit, mis lausa paiskub lõuendile, kui silme ees on alasti naisekeha. Kogu suur saal näitusemaja kolmandal korrusel mõjub igavese orgasmina. Võimas!

Maali «Kenad inimesed» (2007) saamisloost kirjutab autor: «Juba aastaid on mulle silma hakanud Saiakangi ümbruses talitav prükkaritepaar – vist ema pojaga. Nad toimetavad vaikselt oma pampudega, vahel istuvad trotuaariserval, et süüa seda, mis käepärast. Ma pole kunagi näinud, et nad oleksid purjus. Neis on mingi eriline kokkukuuluvustunne ja nad on mulle saanud erakordselt sümpaatseks. Nüüd jõudsid nad minu pildile» (album, lk 33).

Autoportreed ja «Credo»

Põldroosi autoportreed tema seitsmekümnendatest eluaastatest on omaette klass eesti kunstis, mida juubelinäituse koostaja Tõnis Tatar iseloomustab sõnaga rembrandtlik. Väljapanekusse on neist mahtunud kaks, mõlemad eneseiroonilised ja aastast 2009: «Superego» ja «Stardiasend».

Ma ragistasin mitu nädalat ajusid, kui üritasin välja mõelda, mida Põldroos usub, sest näituse pealkiri on «Credo». Lõpuks nägin samanimelist maali sinise taevaga aastast 2012.

Mina olin hoopis välja mõelnud, et Põldroos usub hea kunsti võimesse muuta inimkond paremaks. Loodan, et ta usub ka seda.


Kaks väljapanekut

• Tartu kunstimuuseumi viltuses majas raeplatsil on avatud kahel korrusel Enn Põldroosi näitus «Credo» ja kolmanda korruse kunstikabinetis tema väljapanek «Kaasteelised».

• «Credo» on koostanud Tõnis Tatar ja «Kaasteelised» Reet Pulk-Piatkowska.

• Väljapanekuid saab vaadata 9. juunini.

• Enn Põldroos saab 21. mail 80-aastaseks.