Esiteks tuli kiri, millele pidime reageerima 7. veebruariks, 8. veebruaril. Teiseks pean tunnistama, et ma veel hiljuti uskusin, et ei arendaja ega linnavalitsus tohi midagi ebaseaduslikku teha. Oli selline hoiak.
Kolmandaks, Herne 21 elanike ajutine passiivsus ei ole argument, mis ebaseadusliku tegevuse rohkem seaduslikuks teeks. Neljandaks, meil kõigil on tõesti muud ka teha kui üleaedsete kahtlast tegevust jälgida. Viimase jaoks – ja ennetamiseks! – peaks olema linnavalitsus.
19. aprill on päev, mida jään mäletama ühe kohutavaimana oma elus. Minu lapsepõlvekodu on mulle kallis ning ühtäkki sai selgeks, et seda kaitsta on raske, kui mitte võimatu.
Minu hoiak – usk, et seadus kaitseb ja et kodu on puutumatu – põrkus ühe teise hoiakuga, millest olin varem kuulnud vaid lugusid.
Arendaja pani meie maale tellingud, võttis selleks maha kreegipuu ja kuused (ja kõrvalaiast papli), lõhkus ära aia, laotas õue puit- ja plastprahti, ning kui me talle helistasime, et küsida, kes tal lubas kreegipuu maha võtta, siis saatis Marko Perv meid kohta, mis trükimusta ei kannata.
Olgu, üks arendaja ülbitseb ega kutsu oma mõnitavaid ja ropendavaid ehitusmehi korrale, kui mina ja mu õde abitult oma õigust taga ajame. Aga kindlasti on keegi, kes valvab või korrale kutsub.
Tuleb välja, et pole. Tegin kõned linnavalitsusse, muudkui aga uuesti oma olukorda seletades. Tulemus: üks või teine ametnik ei tea, kes vastutab, ning muudkui aga suunatakse edasi. Kutsusime politsei. Need fikseerisid olukorra ja teatasid, et muud nad teha ei saa.