Väike must kleit kuulub 1939. aastal õmbluskooli lõpetanud Armanda Kriskale, kes õppis velskriks-ämmaemandaks ja kandis seda kleiti ka farmakoloogiaeksami päeval 1948. aastal.
Mood ja lugu teevad rõiva iginooreks
15. mai 2013, 16:53
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tütretütar Edith Viirlaid on hiljuti perekonna albumeid uurinud ning sellepärast võib ta öeldut kinnitada.
Kleidi avastas ta oma vanaema kapist aastaid tagasi – ta oli siis 17. Seejärel kandsid tema ja ta ema seda kleiti kordamööda, kuna tol ajal olid naiste rõivakapid hõredad.
Vanaema õmmeldud kleit oli siis lihtsalt üks kaunis riideese, mida sobis pidulikul puhul selga panna. Nüüd oskab Edith Viirlaid hinnata aga ka selle rõivaga kaasas käivat emotsionaalset sidet vanaemaga.
Et kleidi riie hakkab rabedaks muutuma, kaalub Edith Viirlaid, kas mitte paluda oma õmblejal sellest koopia teha. Nii saaks ta kleiti edasi kanda ning originaal ei kannataks.
Tulesurmast päästetud
Musta kleidi kõrval on teine põnev kleit, mille on põletamisele läinud kaltsukotist päästnud Signe Valdmann.
Too kott oli perest perre rändav humanitaarabikott, kust igaüks sai endale sobiva rõiva välja valida. Lõpuks jäi kott pidama Signe Valdmanni tädi garaaži. Et saabumas oli jaanipäev, otsustas tädi kaltsud ära põletada. Enne lõkkesse viskamist sattus Signe Valdmanni pilk ühele rõivale. Ta sikutas selle välja ja kohtus ideaalse kleidiga, pärit 1980ndatest.
«Ma panin selle kohe selga ja kepsutasin muruplatsil ringi,» rääkis Signe Valdmann. «Et mul ei olnud mu venna lähenevaks pulmapeoks midagi selga panna, siis hõiskasin: «Selle ma võtan!» Kõik arvasid, et viskan huumorit.»
Signe Valdmann laskis kleidi pisut kitsamaks õmmelda ja tekitas pulmakülaliste sekka ilmudes tõelise vau-efekti.
Nii Edith Viirlaiu kui ka Signe Valdmanni kleit on eksponaadid kleidilugude näituselt, mis on praegu näha Tartu kaubamaja kolmanda korruse aatriumis.
Näituse on kokku pannud Disainimaja perenaine Hedviga Vei ning see kuulutab Tartu loomemajanduskeskuse kleiditurupäeva lähenemist.
Kleiditurg avatakse 18. mail kell 11 Kalevi 15 ning sinna on oodatud kõik, kes on oma kappidest leidnud midagi, mille puhul on ilmsiks tulnud, et see päris tema kleit ikkagi ei ole ning tal on soov see kas maha müüa või mõne teise kleidi vastu välja vahetada. Turul osalemistasu ei nõuta.
Mood käib ringiratast
Kaubamaja kleidinäitusel on ka Hedviga Vei enda kleit, mille ta leidis ühest Stockholmi äärelinna vanakraamipoest. Ehkki kleit talle selga ei läinud, ostis ta selle ära ning nüüd ootab see ta tütre kasvamist.
«Puhas käsitöö, tundub, et 1960ndatest,» kommenteeris Hedviga Vei. «Silitan ja imetlen teda aeg-ajalt.»
Vei tunnistas, et näituse «Kleidilood» mõte tuli tal siis, kui ta sõbrannadele ükskord tunnistas, et ta on endale muretsenud nii mõnegi niisuguse teiseringikleidi, mis on kas suur või väike. Lihtsalt sellepärast, et pole raatsinud seda poodi jätta.
Siis selgus, et ka sõbrannadel oli huvitavaid kleitidega seotud saamis- ja kandmislugusid, ning sealt settis mõte, et enne kleiditurgu võiks neid lugusid inimestele jutustada.
Tartu kaubamaja turundusspetsialist Liis Hinsberg lisas, et mood tuleb ju alati tagasi ning üsna samasuguseid kleite võib praegugi kauplustest leida.