Oa tänava garaažide kortermajadeks rekonstrueerimine meenutab vägisi Black Rokiti laulu «Vaata mind». Aga «Tõeliseks meheks» (selle laulu alternatiivpealkiri) pole mitte arendaja, vaid pigem linnapea või vastava valdkonna abilinnapea.
Ülo Veldre: tegin peedist pesumasinale trumli
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arendaja võib teha kõike, mis ei ole keelatud, kuid avalik võim võib teha ainult seda, mis on lubatud. Ehk teiste sõnadega: mis pole (avalikule võimule) lubatud, on keelatud.
Jah, ei ole tõesti asju,
millega ei tuleks toime
Kahtlemata on ka arendajaid igasuguseid – suure ja väikese algustähega, jutumärkides, lihtsalt tankiste, matse või muidu häid inimesi, kuid kõnealusel juhul ei ole see peamine.
Kui avalik võim on välja andnud (mitu) haldusakti ja lubanud arendajal «teha peedist pesumasinale trumli», siis juriidilises mõttes on tal selleks täielik õigus. Vähemalt lubatu puhul ja kuniks ta ei tee midagi keelatut.
Tõsiasi on, et hetkeseisuga pole kohtusse kaevatud mitte arendajat, kes arendustegevuses lõhkus naabri aia, paigaldas naaberkrundile tellingud ja pildus prahti, raius loata puid ja väidetavalt terroriseeris naabreid verbaalselt, vaid arendaja on kohtusse kaevanud Tartu linna.
Kuna linn andis loa rekonstrueerida garaažid korterelamuteks, aga «probleemide tekkimisel» peatas ehitusloa, siis pole küsimus mitte ainult ehituse jätkamises, vaid ka arendajapoolses võimalikus kahjunõudes.
Kolmapäeval (8. mail) peetud volikogu arengu- ja planeerimiskomisjoni istungil tunnistasid nii abilinnapea Raimond Tamm kui linnasekretär Jüri Mölder, et Oa 10b projekteerimistingimusi on menetletud Tartu senisest halduspraktikast lähtuvalt, mistõttu linnavalitsus ei näe endal otsest süüd. Alles tagantjärele hakkas selguma, et linnavalitsusele anti poolikut või lausa valeteavet.
Esialgu ei tunnistanud linnapea ja abilinnapea ühtegi eksimust, nüüd, igas üksikküsimuses vastu seina surutuna on tunnistatud üksikuid «möödalaskmisi»:
• vastuolu Supilinna kehtiva üldplaneeringuga (projekteerimistingimustes on väidetud lähtumist üldplaneeringust),
• projekteerimistingimustes nõutud naabrite nõusoleku puudumist,
• naabrite ehitusõiguse piiramist (kortermaja lubamisega otse krundi piirile tavapärast kuja jätmata),
• hoone (katuse) ulatumist üle krundi piiride (mis on seadusega vastuolus),
• ebaseaduslikku raiet (mille kohta pole menetlust algatatud),
• ehitus- ja lammutusluba anti välja enne, kui projekt vastu võeti.
Isegi kui need seni tunnistatud «pisirikkumised» on Tartu linna tavalise halduspraktikaga kooskõlas, on olukord katastroofiline. Paraku on põhiprobleemid veelgi suuremad.
Asja teeb keeruliseks see, et ehitusõigus on avalik hüve ja kohalikule omavalitsusele on seadusega antud suur kaalutlusõigus.
Kuigi linnavalitsus rõhutab, et tegemist on kaalutlusotsusega, ei ole faktiliselt mingisugust kaalutlusprotsessi toimunud, mida linnasekretär komisjonile ka tunnistas. Arusaadavalt pole seda kajastatud üheski haldusaktis, mis kohtu silmis tähendab kaalutluskohustuse täitmata jätmist. Riigikohtu seniste lahendite põhjal võib eeldada, et kohtusse kaebamise korral tunnistatakse vastavad haldusaktid õigusvastaseks, kuna need on motiveerimata (ei ole kirjeldatud kaalumisprotsessi).
Praegu käib veel vaidlus selle üle, kas linn oleks pidanud nõudma detailplaneeringu koostamist, mitte piirduma projekteerimistingimuste väljastamisega. Silmatorkavaid põhjusi selleks on mitu:
• tegemist pole sama hoone rekonstrueerimise, vaid uue hoone rajamisega – garaažidest tehakse korruselamud,
• lisanduv ehitusmaht ületab 33 protsenti hoone senisest kubatuurist, st tegemist ei ole ehitusseaduses lubatud laiendusega,
• muudetud on krundi piire, mis eeldab detailplaneeringut.
Lisanduva hoonemahu suhtes saab tõe jalule seada ekspert (tegu on 5. klassi arvutustehtega, millega linnavalitsus pole toime tulnud), kaalutlusõigust puudutavates küsimustes saab õigust mõista ainult kohus ja sedagi teatud piirides (menetluse osas, mitte sisuliselt).
Näiteks polnud mul
probleemiks teha
vannist padi
Siinkohal võiks meenutada vaid paari varasemat, Tartu maamärkideks pretendeerivate ehitustega seonduvat juhtumit.
Sel hetkel veel Kroodo-tower’ina tuntud Tigutorn kavandati samamoodi garaažide (väikeelamumaa sihtotstarbega) maale. Tartu (uus) kaubamaja ehitati planeeringut järgimata ja see ulatub üle krundipiiride. Kahtlusi on tekitanud ka Plasku-Tasku juurdeehitise mahud, planeeringu mittejärgimine jmt, aga linnavalitsus on need kahtlused seni edukalt kummutanud. Kohtusse, kus võiks tõde selguda, pole keegi kaevanud.
Nii ehk teisiti, nende juhtumite taustal näib, et Tartu linnavalitsuse halduspraktika ongi juba aastaid olnud küsitava väärtusega, aga kuniks keegi neid kohtus ei vaidlusta, jääbki tõde välja selgitamata.
Oa tänava juhtumis jäi dokumendi esmase koostaja ja abilinnapea Raimond Tamme vahele veel kuus kooskõlastajat. Õigustatult tekib küsimus, miks keegi neist ei märganud ilmseid «pisirikkumisi», kasvõi naabrite kooskõlastuse puudumist, vastuolu kehtiva üldplaneeringuga jne.
Väidetavalt pöördus Herne 21 elanik algatuseks ehitusjärelevalve, edasi ka osakonnajuhataja Karin Raidi poole, kelle alluvuses töötasid nii load väljastanud kui ka järelevalvet tegevad teenistused.
Kui väidetavalt planeeringuteenistuse juhataja kirjutas ühte kooskõlastusse, et tuleb algatada detailplaneering, siis sellele ametnikule Oa tänavaga seonduvaid haldusakte rohkem kooskõlastamiseks ei esitatud.
Nüüd kurdab aga abilinnapea, et linnavalitsusel puudus adekvaatne ülevaade, rääkimata sellest, et ta ise ei märganud nii elementaarseid vigu. Vägisi tekib kahtlus, et arendajad ongi varem linna üle kavaldanud või linnavalitsus ise on mõne varasema ehituse puhul avaldanud survet mõningate detailide mittemärkamiseks, nüüd aga oleks nagu kõik need kavalused ühe korraga käiku lastud.
Kas tegu on ametnike laiskuse, ebakompetentsuse, korruptsiooni või kõige selle seguga, jäägu sisekontrolli ja vajaduse korral uurimisorganite selgitada, üks on selge – tegu on linnajuhtimise süsteemse veaga, mis väärib poliitilise vastutuse võtmist.
Paraku peab lisama, et kui Reformierakond Tartus võimule tuli, siis peeti nende tugevuseks majanduslikku ja (firmade) juhtimiskogemust.
Linnale ebasoodne elektrihange kinnitas oravate juhitud linnavalitsuse majanduslikku küündimatust. Oa tänava juhtum näitab veenvalt, et eraettevõtlusest pärinevat juhtimiskogemust ei saa automaatselt üle kanda avaliku sektori ehk linnavalitsuse juhtimisse. Ehk linnavalitsuse juhtfiguurid, linnapea ja abilinnapea, on lõplikult maha mänginud Reformierakonna trumbid.