Fonoteek säilitab ja pakub elamusi

Tartu Ülikooli raamatukogu fonoteegi juhataja Avo Kartul on kõrvalistele isikutele suletud tööruumis lahti tõmmanud metallist kapi, et näidata, kuidas paiknevad Eesti muusika arhiivi säilikud. Foto: Margus Ansu

Alma mater Tartuensis on olnud muusikalembene hallidest aegadest saati, kui muusikat säilitati esitajate ja kuulajate peas ning noodina. Tänapäevaste säilikute poolest on Tartu Ülikooli raamatukogu fonoteek Eesti esirinnas.

Kui võrrelda plaatide arvu, siis on esikohal Eesti Rahvusringhäälingu fonoteek. Kuigi see asutus laseb oma varamut rahva ette kogu ööpäeva, ei ole see siiski igaühele avatud.

Küll aga saab iga muusikahuviline minna Tallinnas rahvusraamatukokku ja sealsesse linnaraamatukokku ning Tartu Ülikooli raamatukogu fonoteeki ja siinse linnaraamatukogu muusikaosakonda, et endale vajalik vinüül või CD kodus kuulamiseks kaasa võtta.

Esimesed plaadid

Avo Kartul on ülikooli muusikaosakonnas töötanud alates selle loomisest aastal 1983. Praegu on ta fonoteegi juhataja. Esialgu oli tema ametinimetus õige peen – kõrgema kvalifikatsiooniga tööline-fonoteegihoidja.

«Rahvusraamatukogus on plaadikogu suurem,» ütles Kartul. «Plaate on neil palju rohkem kui meil, erinevate nimetuste koha pealt ma seda ei ütleks.»

Esimesed vinüülid ostis Tartu Ülikooli raamatukogu aastal 1976. Muusika kogumise otsuse taga oli toonane direktor Laine Peep. See oli Avo Kartuli hinnangul pretsedenditu ja julge samm, sest Nõukogude Liidu üheski ülikooli raamatukogus muusikat ei kogutud.

Plaadid on sissetuleku järjekorras riiulitel. Esimese CD annetas sinna 1990. aasta alguses samuti Laine Peep ja pani aluse fonoteegi CD-kollektsioonile. Ta tõi reisilt kaasa ameerika soprani Susan Dunni plaadi, millel on lauljanna ingliskeelne pühendus «Tartu rahvale». Susan Dunn laulab sellel CD-l Verdit, Beethovenit ja Wagnerit.

Nüüdseks on kogunenud üle 40 000 heli- ja videosalvestise, kusjuures CDsid on nende hulgas enam kui 16 000.

«Et alguses jäime ülikooli raamatukogu muusikaosakonnast natuke maha, siis oli nende juures hea käia nõu küsimas,» ütles Tartu linnaraamatukogu muusikaosakonna juhataja Meery Salu. «Praeguseks on meil suurem noodikogu, neil aga palju rohkem CD-sid. Meid ei saa siiski päriselt võrrelda, sest funktsioon on teine.»

Kaks kogu on jaganud omavahel filmide kogumise. Linnaraamatukogusse tasub minna mängufilmihuvilistel, ülikooli fonoteeki dokumentaal- ja muusikafilmide sõpradel.

Pingul nagu pillikeeled

Ülikooli raamatukogu fonoteegi hiiglasliku varamu hoidmise ja kuulata andmise eest seisab praegu hea lisaks Avo Kartulile kaks inimest – Svea Pärsimägi ja Andres Roots, viimane alates möödunud sügisest.

Juhataja sõnul on kõik kolm töö poolest pingul nagu pillikeeled. On olnud ju aegu, kus kogu tööd oli tegemas kuus inimest.

Fonoteegihoidja Svea Pärsimägi hoolitseb nii nootide kui ka selle eest, et kõik Eesti muusika plaadid, mis on välja antud n-ö tööstuslikult, leiaksid ikka tee fonoteegi suurtesse metallist kappidesse.

Need on seadusega ette nähtud sundeksemplarid. Nimelt hakkas 1997. aastast raamatukogude sundeksemplari seadus kehtima ka helikandjate kohta.

Sundeksemplar on juhataja hinnangul väga halb sõna. «Ma mäletan, et Svea küsis mingite Viljandi hevimeeste käest nende plaadi sundeksemplari ja need ütlesid talle: «Meid ei sunni mitte keegi!»,» meenutas Avo Kartul. «Pärast jõudsid nad ikka kokkuleppele.»

Kui täielik on fonoteegi Eesti muusika arhiiv? «Palju on selliseid plaate, mille ilmumisest me midagi ei tea,» nentis juhataja. «Mõni on antud välja mujal ja väga väikeses koguses.»

On juhtunud, et mingi valla koor üllitab oma plaadi, ostab terve tiraaži vabrikust endale, jagab neid omavahel ja sõpradele-sugulastele, sõidab Soome sõprusvallale külla ja jagab seal ülejäänud ära.

«Lõpuks tuleb kaude välja, et sellel kooril on ilmunud plaat, ja kui siis kontakti võtta, ütleb koorivanem või dirigent, et ma vaatan sahtlisse, kas veel on. Aga on otsas! Kogu lugu!» rääkis Avo Kartul.

Siinkohal pani ta kõikidele muusikutele südamele: ärge unustage raamatukogusid! «Rahvusraamatukogu eriti, sest seal koostatakse Eesti disko­graafiat,» lisas ta. «Sel juhul läheb plaat sinna kirja ja jääb arhiivi hoiule järeltulevatele põlvedele. Kui plaati diskograafias ja raamatukogu arhiivis ei ole, ei tea sellest ansamblist või lauljast võib-olla 20 aasta pärast enam keegi midagi.»

Ülikooli fonoteegis on nii, et kui mingist väljaandest on ainult üks eksemplar, jääb see arhiivi metallkappi. Fonoteegi avariiulil on need plaadid, mida saab huviline ka koju kuulamiseks võtta, ainueksemplare võib vaid kohapeal kuulata.

Kuulajad ja koju viijad jagunevad põhiliselt kaheks. Ühed on need, kes saavad muusikaõpet. Nad tulevad fonoteeki, kuulamisnimekiri näpus. Palju rohkem on lihtsalt muusikahuvilisi nii tarkusesammaste tagant kui ka väljastpoolt ülikooli ringkondi.

Avo Kartul peab kõige sihikindlamaks käijaks Peeter Volkonskit, keda ta tituleerib kogunisti fonoteegi kuldkliendiks.

«Ilmselt teist nii süstemaatilist muusikakuulajat ei ole olemas,» lisas juhataja. «Ta on kõik meie pärimusmuusika plaadid läbi kuulanud, endale salvestanud ja katalooginud. Ta kasutab seda materjali loengutel.»

Kartul soovib, et fonoteegi muusikalistest rikkustest saaks osa praegusest tunduvalt rohkem inimesi. «Asume kohas, mis ei ole kõige parem, sest oleme eemal oma potentsiaalsetest kasutajatest, humanitaaridest. Nende lugemissaal on teises tiivas,» ütles ta. «Ka juhuslik läbikäija ei satu siia. Meie kõrval on arstiteaduse tudengid, aga nad õpivad nagu hullud ja neil ei ole aega fonoteeki tulla.»

Üllatujad ja tulevik

Juhataja on kogenud hilinenud üllatujaid. «Palju on neid, kes tulevad ühel päeval meie juurde ja ütlevad: «Ma olen neli aastat ülikoolis käinud ja ma ei teadnud, et niisugune koht nagu fonoteek on olemas. Oleksin ma seda ometi varem teadnud!»,» rääkis Avo Kartul.

Mida toob tulevik? Kas fonoteek hakkab koguma ka sellist Eesti muusikat, mis ei ilmugi müügile plaadil, vaid on kuulamiseks ja allalaadimiseks üles pandud internetis?

Ülikooli fonoteegi juhataja sõnul ei haaku selline muusika praeguse kogumisideoloogiaga. Kuid eks ole mõne aasta pärast näha, kuidas tehnoloogia ja elu edeneb.
--------------------------------------------------------

Ülikooli raamatukogu muusikakollektsiooni lugu ulatub kolme aastakümne taha

• Tartu Ülikooli raamatukogus otsustati hakata muusikat koguma aastal 1976, kui osteti ka esimene vinüülplaat – «Mats Traat. Eesti noort luulet 1962–1972».

• 3. mail 1983 asutati raamatukogutehnika osakond ja selle sees fonoteek, mis avati sama aasta 1. detsembril lugejatele laenutamiseks.

• Fonoteegi vanim grammofoniplaat (pildil) on näitleja Otto Petersoni esituses «Juudi jutt Kuningate rikkusest», mis on salvestatud Peterburis 1908. aastal.

• Aastaks 1983 oli plaate kogunenud 1056 ehk umbes 600 eri nimetust.

• Fonoteegi CD-kollektsioon sai 1990. aastal alguse ameerika soprani Susan Dunni plaadist (pildil), millel on lauljanna pühendus «For the people of Tartu».

• 1997. aastast hakkas raamatukogude sundeksemplari seadus kehtima ka helikandjate kohta (CD, vinüülplaat, helikassett, videokassett ja DVD).

• Fonoteegis on praegu üle 40 000 heli- ja videosalvestise, nende hulgas on CDsid üle 16 000.

• Fonoteegi 30. aastapäeva puhul ilmus brošüür «Muusikakogu lugu», millest on pärit ka siinsed faktid.