Hollandlane tundis end festivalil koduselt

Kirjanik Marina Palei vastas ajaloolasest kunstikriitiku Teet Veispaku ja lugejate küsimustele linnaraamatukogus. Foto: Kristjan Teedema

Küsimustele vastab Ingerimaalt pärit Marina Palei, kes elab Hollandis ja kes kutsuti festivali Prima Vista külalisena Tartusse. Intervjuusid annab ta haruharva ja needki paar on tehtud kirja teel.

Miks te soostusite enne kohtumist Tartu linnaraamatukogu lugejatega tegema suure erandi ja andma lühiintervjuu ajakirjanikule otse, silmast silma?

Ma annan intervjuu nüüd seepärast, et viibin maal, millest ma olen kirjutanud ja mida ma armastan. (Jutustus «Küla» ilmus Jaan Rossi tõlkes Loomingu Raamatukogus nr 15/2012 – RH märkus.)

Mille poolest erineb teie kodulinn Maassluis Tartust?

Mulle on Tartu osa Balti ranniku sellest lõigust, mille külge on mu hing igaveseks kinni kasvanud. Tartu on Maassluisist kolm korda suurem. Meie linnas ei ole ühtegi ülikooli, aga see-eest on rohkesti mitme konfessiooni kirikuid ja väga palju, igal sammul kauplusi.

Maassluis on mitmekultuuriline linn, kus igaüks võib tunda ennast hollandlasena, sest olla hollandlane tähendab olla välismaalane. Kohata võib kõikvõimalikke nahavärve ja keeli – see aga tuleneb suure sadamalinna Amsterdami lähedusest.

Peamine erinevus Tartu ja Maassluisi vahel seisneb minu meelest selles, et siin saan nautida puitehitisi. Need meenutavad mulle lapsepõlve, mis möödus Peterburi eeslinnas. Ma tunnen ennast siin koduselt.

Jutustuse «Küla» keskmes on «oma ja võõra» teema. Kui palju olete kohanud seda teemat festivali Prima Vista külalisena Eestis viibides?

Õnnitlen teid nii huvitava küsimuse eest! Raske on vastata, olen ju siin praegu külaline vaid kolm päeva ...

Olen harjunud elama mitmekultuurilises ühiskonnas, olema seal justkui mitte keegi. Siin on mulle lähedased maastik, loodus, õhk ja majad, kuid rahva hulgas näen ma üksnes eestistunud venelasi ja eestlasi. Hollandis aga ei ole niimoodi.

Mille poolest erineb Prima Vista mõnest eelmisest kirjandusfestivalist, kus te olete käinud, ja neid on ju väga palju? Kas siin on midagi niisugust, mis on teid üllatanud hea või halva poolest?

Festivale on tõesti olnud väga palju. Olen rõõmus, et ma näen siin tuttavaid asju, mida ma olen taga igatsenud.

Vabandan sellise paralleeli toomise pärast, aga kui Ivan Bunin sõitis pagulusest Lõuna-Prantsusmaalt saama Nobeli preemiat ja nägi Rootsis inimesi talvemütsides, hakkas ta nutma. Kui Madalmaades sadas ükskord lund ja jäi veerand tunniks maha, tegin ma sellel jälgi ning oleksin samuti peaaegu ...

Eestis näen ma igal sammul lähedasi asju, mis meenutavad mulle minu Ingerimaad. Ja selle poolest on mulle lähedane ka Prima Vista.

Festival on hästi organiseeritud, kuid noori on vähevõitu.

Mulle küll selgitati, et praegu on üliõpilased hõivatud eksamisessiooniga, kuid ikkagi üllatas mind nii festivali avamisel kui ka hiljem, et enamasti olid kuulajateks elatanud inimesed. See loob aga teistsuguse õhkkonna. Veidi kurb, et noori oli nii vähe näha.

Prima Vista

• Eile lõppes Tartus Eesti suurim rahvusvaheline kirjandusfestival Prima Vista.

• Huvilistel oli võimalik kohtuda kirjanikega kodumaalt ja raja tagant.

• Lisaks Tartule ja Tallinnale ulatus kümnendat korda peetud festival seekord Valka, kus Kärt Hellermale anti üle tänavune Gailiti novelliauhind.